Rauda-rohi

Kirjutas Kristel Vilbaste
Pildistas Arne Ader
 
Rasvatihane kadakaoksal
 
Koputajad on tagasi! Alanud on aeg, kus seisad pidevalt kahevahel, kus anda järgi koputajale või jääda endale kindlaks. Koputajad iseenesest on armsad. Selles miinus-viie-kraadilises pakases on nad nagu kolla-mustakirjud sulepallid.
Kes nad on? Muidugi rasvatihased.
 
Ilmselgelt on linnukestel kõht tühi ja läbi tuustitakse iga väiksemgi pragu majaseintes. Mõne lahtiläinud lauajupi tagant tirib iga järgmine nokk aina suurema tuusti kivivilla.
Kõige raskem on see hetk, kui kollakõht istub mu akna taga välitermomeetrile – kallutab pea allapoole, otsekui nokaga viidates, et vaata kui külm on õues – pane ometi meile süüa! Pisikesed kurvad mustad silmad sädelevad tema peas...
Usun, et veel esimese lumeni pean ma vastu, kuigi rasvapallid päevalilleseemnetega on külmkapis juba ootamas. Ma siiski loodan, et nad lähevad veel natuke lõuna poole. Kõiki ma ei jõua ju talvläbi toita.
 
Õnneks enamus linde ei looda inimestele, kolmapäeva hommikul, kui ukse lahti tegin – siis kuulsin ainuomast sügisest kurba häält – kuuskümmend lumivalget laululuike olid maja kohal luigelauldes minemas. Emajõgi oli neile teejuhiks, küllap soojade vete magnet hüüdmas.
 
Lumi tuligi ju tegelikult juba sel teisipäeval. Võibolla päris lumi see ei olnud siiski. Pigem lörts või lobjak. Aga keelega sai püüda esimesi helbeid, maha küll sest valgest vahust midagi ei jäänud. Maha jäi sest sajust vaid tunne – esimese lume tunne.
Sellest hetkest on miskit selleks aastaks pöördumatult möödas, kindlasti ei tule enam vananaistesuve. Lumi on märgiks, et nüüd on tulemas vaid väga külmad ilusad ilmad. Soojust päikeses enam ei ole. Selleks aastaks.
 
Küllap on sellist vahelduvat halli maani ulatuvat ilma ja kõrget linnuteeni ulatuvat selgust detsembri alguseni. Küllap sajab mardipäevaks maha ka esimene paksem kiht lund, mille kadri siis hoolega olematuks sulatab.
 
Aga nii nagu ilmateadlased leidnud on, on meie Maarjamaa sügistormid nihkunud detsembrisse-jaanuarisse. Ja küllap tõeline sügistorm lajatab padaorglikult korralikult alles detsembri esimestel päevadel.
 
Hiiesaar. Kakerdaja raba
 
Seniks on meil võimalus käia metsaradu ja aasateid. Eriti hea on praegu, mil lopsakas taimestik on külmale alla vandunud, käia neid salapäraseid radu pidi. Otsida hingede ajal üles meie esivanematele hingepidet pakkunud hiiepaigad, allikad ja kivikaljud. Nende juurde on nüüd teed valla.
 
Maavalla koda kutsub praegu selliseid paiku ka jäädvustama ja pilte võistlusele saatma. Hiites on hingenägusid praegu samblas ja puus.
 
Minu enda hingerännak oli sel nädalal aga hoopis Kirjandusmuuseumi varaaitadesse. Olin kuulnud, et seal seisab üks mu vanaisa – Gustav Vilbaste - avaldamata jäetud käsikiri, milles palju avastamistväärivat ligi pool sajandit ootamas on olnud.
Ja tõepoolest, esimesel lehel, mis sellest ligi 200-leheküljelisest tööst lahti lõin, oli lillemäng, milliseid otsinud olen ja millest ka Koolibri kirjastuselt väike raamatuke ilmunud.
 
Raudrohu mäng!
 
Härmatis raudrohul
 
Siiani teadsin, et maalapsed raudrohtu nii tähtsaks taimeks on pidanud, et sellega ei mängitud.
 
Küll on raudrohi kasutusel olnud Hiinas vanade ennustuskunstide Yijing-i raamatu lõimede kujundamisel. Ennustamisel kasutati just raudrohupulki.
 
Ja kui internetist vaadata, siis on raudrohi taim, millega inimesed armastavad end filmida. Tundub, et taon üks maailma kõige armastatuim taim. Sellega koos teevad videosid habemikud mehed ja linalakad neiud, tähtsad teadlased ja skaudijuhid, seebikeetjad ja õlitootjad, nõiad ja nunnad ja kes kõik veel...
 
Aga ikka on neil käes väike valgete õiesarikatega lilleke, mida keerutatakse näpu vahel ja räägitakse, et vanakreeka eeposes “Ilias” on kirjeldatud, kuidas Achilleuse sõdurid kasutasid raudrohtu haavade raviks. Eurypylos (Eurüfolos) viis Achilleusele sõnumit, kui sai noolehaava jalga. Patroklos lõikas nooleotsa haavast välja, pesi kogu musta vere ära ja pani haavale purustatud raudrohtu, mis "Iliase" järgi võttis kogu valu ära ja sulges haava. Seda kunsti oli Patroklos õppinud Achilleuselt, kes omakorda oli seda õppinud kõige targemalt kentaurilt.
 
Tõepoolest see on imeravim, mida mina olen kasutanud lapsena nii vere sulgemisel, kui sai noaga näppu lõigatud või teena, kui mingi kõhuhäda vaevamas on.
 
Seda kummalisem oli lugeda Gustav Vilbaste poolt kirjapandud pärimust Saksamaalt:
“Huvitav on märkida järgmist lastemängu Saksamaalt. Lapsed panevad raudrohu teravaid lehti ninasse, löövad siis sõrmedaga nina pihta ja nina hakkab verd jooksma. Nähtavasti tungivad lehe teravad tipmed õrna nina limanahasse ja tekitavad nõrga verevoolu. Kui raudrohi on tuntud veritsusttõkestava vahendina veele hõõrutult, takistab ta leht tervelt verevoolu. Seda omadust tundsivad õpilased Saksamaal ja ka Prantsusmaal ning petavad sellega õpetajaid kui õppetükid ei ole hästi õpitud ja tunnist puudumine on tarvilik. Ka panevad lapsed Prantsusmaal magama minnes mõnikord raudrohu lehe õhtul silmalaugudele, et siis näha ilusat und.”
 
Kui see viimane välja arvata, siis on raudrohu taoline kasutusala mõnevõrra karm. Aga ilmselgelt on tegemist ühe esimese stressivastase rohuga koolipraktikas ja loodame, et esmaspäeval taas kooli minevatele lastele veidi vähem õppetükke koju lahendada antakse ja raudrohi meil sellist kasutust ei leia.
 
Raudrohu sügis


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu