Kohtumised rästikuga

Kirjutas Kristel Vilbaste
Pildistas Arne Ader
 
Saarepuu
 
Sügise sähvatused on vahtralatvades juba punasena leekimas, meie põhjamaises looduses on nädalajagu olnud juba kargust ja külmust.
 
Mis seal imestadagi, aeg on lihtsalt sealmaal. Õhk on täis kõdulõhna, veel sellist vürtsikat, milles lahkuva suve viljade aroomi, aga mitte ka sellist nagu kevadel, kui lume alt vabanenud maa hingab välja rasvast kõdu, meelitades endas seemneid tärkama.
 
Septembri kolmas nädal on looduses tähenduslik. Siis pistavad ühel päeval punuma kõik meie sookured, kes siin vaikselt põldudel nokitsenud. Nad on oodanud soodsat tuult, et minna – esimese satsina. Eks neid läheb veel ja veel, kurekogumid paisuvad aina sissetulejate ja minejate hingamise rütmis. Aga see esimene minek toob Maarjamaale külmakarguse ja kurjad ilmad. Nii on see alati olnud ja jääb.
 
Veidi märkamatum on pisemate rändlindude minek. Mõned neist kihutavad minema kahe kilomeetri kõrgusel, nagu meie pisimad linnud pöialpoisid. Aga tihaste ilmumine akende taha tähendab, et põhjapoolsed linnud on päral.
 
Väike-lehelind
 
Eks lindudelgi ole natuke kahju lahkuda ja alalõpmata viskab mõni lõoke rännulennul mahajääjatele ja kodutanumatele rõõmsa trilleri. Või silksolgitab lustiliselt väike-lehelind. Hommikuudustki kostub tetrede mulinat – justnagu kevadel.
 
Aga talvekülm on teel. Öökülmad ja lumetulek pole enam Põhjala mägede taga, vaid on pilvedes Soomemaa kohal. Loodame, et tänavu venib lumevahe siiski pikemaks kui kolm kuud – mäletate jaanipäeval sadas meil ju veel lund.
 
Pomerantspuravik
 
Aga sügises on ka palju rõõmu. On viljade valmimise aeg ja seda need linnud ja loomad kõik metsas vaikselt nohistavad. Tammetõru nokas askeldav pasknäär pole praegu haruldus – kuigi, jah, ei tulnudki nii hea tammetõru – aasta, kui alguses tundus. Pihlakadki, millest puud lookas, kuivavad sügispõuas otse puu otsas. Aga kummaline on ka see, kuidas tänavu on Lõuna - Eestis õunapunne täis sellised linnusaba alt sündinud metsikud õunapuud, mis iial varem pole vilju kandnud.
 
 
Minu selle aasta vili - raamat “Jõhvikas” on nüüd lugeja ette saadetud ja paljudel juba ka läbi loetud. Ja käimas on see aeg, mida ma kõige rohkem naudin – ma saan oma lemmikust, millest kirjutasin, inimeste käest palju rohkem teada, kui ei iial varem. Telefonijutud, kirjad ja vestlused on täis infot jõhvikast, millest võiks juba uue raamatu kirjutada.
 
Jõhvikaraamatu ilmumine sai koos kirjastusega „Varrak“ ajastatud just jõhvikate valmimise ajale, ikka selleks, et inimestel jõhvikasohu minnes ja meie rahvusmarjast toitude tegemisel abi oleks.
 
Aga suur oli minu üllatus, kui muidu septembri teise nädala lõpuks Eestimaal valmiv mari tänavu valmis ei saa, ega saa. Laeva rappa tehtud kontrollkäik näitabki, et tänavune lumevaene talv ja juunikuine lumi pakuvad meile jõhvikajooksu aasta – on ju liikumisaasta. Jõhvikaid ei saa korjata ühel kohal kükitades, talle tuleb järgi minna roogu või mändidega kaetud vesisematesse kohtadesse. Kindlasti mitte lagerabale. Aga juba tulevad teated pooleteise tunniga korjatud ämbritäitest…
 
Rästik
 
Laeva rabas aga kohtasin esimese tuttavana jõhvikate asemel hoopistükis vilkalt minemaroomavat rästikut. Ja et oli möödas juba 8.september - ussimaarjapäev ehk usside urgupugemise päev, siis tahaksingi seekord rääkida natuke rästikust.
 
Ma ei tea, mis on see, mis paneb kõiki inimesi sellest loomast kõnelema – kohtamised on ju nii harvad, aga temast rääkida saab siis veel pikalt. Ja nii nagu ikka suureneb siis madu, tema arv ja ohuaste kordades.
 
Mõtlesin, et kui palju olen ma oma elus rästikut kohanud. Ja leidsin, et tõsise metsas ja soos kondajana ei tule vist päris kahekäe sõrmede arvugi välja?
 
Esimene eredam kohtumine oli lapsepõlves, kui rästik oli maal vanaema maja ees lillepeenras ja pages meie eest mutiauku. Minust vanem täditütar surus kiiruga mullaava saapatallaga kinni. Hiljem olen kuulnud, et majalävele tulev rästik ennustab surma. Aga ei mäleta ühtegi kodakondset, kes tollal lahkunud oleks.
 
Teine kord nägin rästikut rõngana ja ründevalmis – ning kohe ka salvamas meie koera Pallit, kes läks selle peale paistesse nagu pall, aga kolme päeva pärast jooksis jälle rõõmsalt ringi.
 
Siis tuleb suur vahe ning isaga seenemetsas käimisel augustikuus nähtud pisike punane rästikujupats ning isa õpetussõnad, et just vastsündinud on kõige ohtlikumad ja mürgisemad. Ja siis läks veel aastaid, kui nägin septembri alguses jõhvikakultuuril üht rasvast kolget – tollal, tuleb tunnistada, olin ma ametis küll nende sügiseste ristämblikute, kes rabamändide vahele oma võrke punuvad, kartmisega ja rästikule ei jätkunud hirmuvõdinaid.


Viies kohtumine oli tahtlik. Vaja oli saada pilt rästikupulmast ja selleks läksime sõpradega Alam - Pedja kaitseala Kirna kordonisse. Mäletan, et seisin seal vaid kõrgel vundamendi otsas ja kujutlesin, et rästikud sinna järgi ei saa... Kogu muruplats oli täis visklevaid ja võnklevaid madusid. See on asi, mille eest paneksin praegu silma pilgutamata plehku. Isegi kui tean, et rästikutel on sel ajal silmi ja lõhna vaid kaaslaste jaoks.
 
Kuues lugu on kirja saanud Jõhvikaraamatusse – kuidas me üksteist pidevalt jälgides rästiku ümbert suuri kuremarju korjasin. Mao pilk on veel siiani kuklas.
 
Seitsmes, jah, seitsmes - ma ei teagi, kas see kohtumine on olnud räägitavate juttude või mu enda kogemuse põhjal. Igatahes vaimusilmas linastub üks laisk rasvane madu Nigula kaitseala, Vana - Järve keskuse tagatrepil peesitamas.
 
Ja kaheksas, siis tänavu Laeva rabas Selli - Sillaotsa matkarajal, otse vahitorni läheduses. Paanikas põgenev siki-sakiline elukas, sellist kiirust arendades, et kartsin, et raba läheb põlema sellest põgenemisevilinast. Aga jah, jõhvikaringi tegin peale seda laudteed hüljates natuke Maatskingu pool.
 
Kuigi uurijad väidavad, et rästikuid elab meie maal 5 - 8 ühe ruutkilomeetri kohta ja just sügisel enne talvituspaikadesse pugemist võib neid mõne kännu ümber koguneda 200 - 300, on ta ikkagi haruldus, kes väärib kaitset.
 
Ja neist oma kogemustest võin küll väita, et rästiku kohtamine on suur õnn, mis linnainimesele vaid kord elus sülle sajab ja seda hetke tasub tõesti nautida.


Ah jaa, ühte surnud rästikut nägin kolm aastat tagasi Austrias allaaetuna autoteel. Just nende talvituspaikadesse kogunejate allaajamised panevad meid tunnetama kui palju neid on. Elus rästikuga me enamasti ei kohtugi, ta laseb ammu enne jalga.
 
Kindlasti peaks rästikud aga nüüd olema juba urgu pugemas, sest rästikud ei kannata välja alla miinus nelja kraadist külma ja selle eest poevad siin talvekargel maal kuni kahe meetri sügavusele urgu või mõne pekinud kännujuurika vahele.
 
Jõhvikasood ootavad teid homme!
 
Mätas jõhvikatega. Kisejärve kaldaõõtsik


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu