Kui söötmiskoha all on maapind sihvkadest tühjaks söödud üritatakse tasakaaluharjutusi…

Kodutuvi          Columba livia

Kõik tunnevad inimasustuse lähedusse hoiduvaid kodutuvisid.

Ülakeha põhivärvus on tuvihall, päranipuala valge, tiibade pealpool hall, laiade iseloomulike vöötidega ja alaküljed heledad. Saba hall, otsast tume ning lennu ajal enamasti lehvikuna laiali. Puguala ja rind sageli metalse läikega. Silmad  tumeoranshid, nokk tumehall ja jalad roosad. Liigitunnuseks valge sabajuur ning emas- ja isaslinde eristada on vaatlemisel raske eristada. Pikkust on neil tavaliselt kolmekümne sentimeetri ringis, kaalu keskeltläbi kolmsada grammi. Mõõdud-kaalud antud selleks, kui huvi mõne teise liigiga võrrelda. Talvisel ajal elutseb meie linnades ja asulates saja tuhande kodutuvi ringis ja üksikuid tuvisid märkame harva ikka seltsingutes.

Arvata on, et kodutuvi on esimene Eestis püsima jäänud võõrlinnuliik. Algselt kodustatult Saksamaalt toodud, muutusid nad juba 20. sajandi alul meie linnade asukateks ning tänapäeval peetakse kodutuvi meie looduslikuks liigiks.

Kodutuvid on arenenud kaljutuvist (kes oli väiksem ja sihvakam) ning tuvilatest pääsenud kirjatuvidest, seetõttu varieerub nende sulestiku värvus tugevasti – valgest kuni peaaegu mustani.

Meie kodutuvide pesitsusaeg algab üldjuhul märtsikuus. Kuni septembrini munetakse kaks…kolm kurna. Viljakusega nad ei hiilga ja lisaks: kõikide tuviliikide kurnast leiab vaid kaks muna.

Tänavu on turteltuvi aasta, seega arutleme edaspidi ka sugulasliikide teemadel.

Senini on kaamera eest läbi käinuid foorumi rahvas loendanud 21-st liigist.

Viimase nädala kodutuvide vaatlused: LINK

Kodutuvid

Kodutuvid