Mõni sõna sellest, kui oted pärinud või kätte saanud või ostnud tüki üsna looduslikus seisundis metsa. Mis siis saab?

Kõigepealt võiks kohale kutsuda asjatundjad. Kindlasti oskavad teid abimeheni juhatada Eestimaa Looduse Fondi töötajad.

Üldjuhul selgub, mets on küll üsna looduslik, aga kaugeltki mitte ürgmets. Selles metsas võib leida paar-kolm ohustatud liiki ja võib-olla ka mõne harulduse.

Ilmselt on kohalekutsutud asjatundjad võimelised andma põhilised soovitused, kuidas leitud 2-3 liiki ennast hästi tunneksid. Samas tahaksite sellest metsast kohe ka tulu saada, kui just mitte uue sõiduriista ostmiseks, siis vähemalt maamaksu tasumiseks. Mida teha?

Kui metsa vastu ei tunta nii suurt huvi, et see suisa looduskaitse alla võtta, kehtivad järgmised soovitused.

Esiteks tuleks metsatükk või maavaldus jagada kaheks või kolmeks. Raiesse võiks võtta neist ühe osa, mis raiuda arukalt läbi. Nii, et mets ise ja tema väärtused säiliksid. Ülejäänu jätta mõneks ajaks täiesti puutumata. Siis lasta esimesel osal kosuda ja võtta käiku järgmine. Samamoodi ka kolmas või pikema vahega taas esimene.

Aga metsaraiest võiks välja jätta ühe koha, kasvõi ühe suure kivi ümbruse mõnekümne puuga, mis jääkski täiesti puutumata. Siis on vanana hea öelda, et see paik oli inimesest mõjutamata sada aastat enne mind ja minagi olen seda hoidnud aastakümneid.