Puukoristaja          Sitta europaea

Puukoristajad on elupaigatruud, aasta läbi liigutakse ning valvatakse „oma“ territooriumi, sestap võime märgata talvise lindude toidulaua läheduses tegutsemas puukoristajate paari. Elutsetakse pea igasugustes metsades, puisniitudel, aedades, parkides ning kalmistutel, kuid pesitsemiseks eelistatakse põhjusega vanemaid leht- või segametsi – ikka seal, kus õõnsustega puid leiduks. Ära ei põlata ka inimeste poolt valmistatud pesakaste, aga selles kõigest juba kevade poole.

Suhteliselt suure pea, sinakashalli lagipea ning seljasulestikuga, voolujoonelise puukoristaja keha lõpeb lühikese ja tugeva sabaga. Väljapaistev must silmatriip ulatub linnu õlani, tumepruunide silmade kohal valge kulmukaar, pikk ja tugev nokk on tumehall. Alakeha sulestik valkjas, aga küljed ning saba alapoole kattesuled roostekarva, aga valgeotsalised.

Kõigi puukoristajate sulekuub on aasta ringi sarnane, aga isaslindude külgkere on jalgade lähedal küllasemalt punapruun (nii väidavad osad linnuteadlased). Puukoristajate kehapikkus jääb alla viieteist sentimeetri ja kehakaalu kuni veerandsada grammi.

Puukoristajad on meie värvulistest ainsad, kes suudavad liikuda puudel pea alaspidi, kasutamata saba puutüvele toetumiseks nagu seda teevad rähnid või porr. Puukoristaja pruunikaskollased jalad on väga lühikesed, varbad seevastu äärmiselt laia siruulatusega, pikkade ja tugevate küünistega. Maapinnal liigutakse ringi hüpeldes.

Mandri-Eestis on puukoristajad tavalised, aga saartel suisa haruldased. Talviseks arvukuseks võiks pakkuda saja tuhande isendi ringis.

Puukoristaja