Saba kõigutamine kui signaal kiskja heidutamiseks

Eingereicht von Looduskalender - Di., 26.12.2017 - 12.12
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Textkörper

Hoidmaks kokku energiat ning aega, tasub kiskjal varitseda ning rünnata teistest nõrgematena näivaid saakloomi. Heast tervisest ehk sellest, et rünnak võib kiskjale olla asjatu energia raiskamine ja targem oleks valida teine ohver, võib saakloom teada anda nii kirka värvi kui ka käitumisega. Peamiselt aktiivses liikumises või häälitsemises paljastuvad mitmed isendi kvaliteeti peegeldavad signaalid.

Paljudele linnuliikidele, näiteks linavästrikule (Motacilla alba) või lepalinnule (Phoenicurus phoenicurus), on iseloomulik pidev saba üles-allakõigutamine. Kas selline käitumine võib olla signaaliks kiskjale, uurisid Saksamaal Tübingeni ülikooli teadlased must-lepalinnu näitel (Phoenicurus ochruros).

Must-lepalind

Must-lepalind / foto: Chantal Charrere

Must-lepalind toitub sageli poolavatud, piiratud nähtavusega maastikel (aedades ja niitudel), kus leidub soodsaid varitsuskohti ka uuringupiirkonnas tavalisteks olnud kassidele ja raudkullile (Accipiter nisus). Üks raudkull võib sõltuvalt piirkonnast püüda 11–575 must-lepalindu aastas, kassid ohustavad lisaks vanalindudele samuti pesas sirguvaid poegi. Teadlased eeldasid, et kui saba kõigutamine on mõeldud kiskja heidutamiseks, peaks see olema intensiivsem kiskjale sobilike varitsuskohtade läheduses, passiivsem aga parema nähtavusega aladel.

Jälgides 38 must-lepalinnu käitumist, selgus, et linnud kõigutasid saba keskmiselt 16,3 korda minutis ja hoidusid võimalikust varitsuskohast 8,1 m kaugusele. Saba kõigutamine oli vastavalt teadlaste poolt eeldatule tõepoolest seda intensiivsem, mida lähemale võimaliku kiskja varitsuskohale lind oli. Võimalusele, et saba kõigutamine võib olla oluliseks signaaliks vastassugupoolele kinnitust ei leitud, sest saba kõigutamise aktiivsus noor-, isas- ja emaslindudel ei erinenud. Kuna saba kõigutati vaatamata kiskja olemasolule või puudumisele, arvavad uuringu autorid, et tegemist on pigem otseselt kiskjale suunatud teatega linnu kvaliteedist ja võimekusest.

Kalb N, Randler C (2017). Tail flicking in the black redstart (Phoenicurus ochruros) and distance to cover. Journal of Ethology 35: 293–296. https://doi.org/10.1007/s10164-017-0518-8

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite, um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere informationen“.