Hallhaigur       Ardea cinerea

Suuri ning silmahakkavaid hallhaigruid võib tänavuse „talvega“ kohata üpris mitmel pool - vaata teksti lõpus vaatluste lehelt. Pärnumaalt andsid oma vaatlustest teada Piret ja Eha.

Mida pehmem talv, seda sagedamini graatsilisi linde sel aastaajal kohtame, aga hallhaigruid on peetudki meil ebaregulaarseteks talvitujateks. Varematel aastatel pole neid talvisel ajal üle kolmesaja loendatud ning läbiränne lõppes novembrikuu alul. Kogu jaanuarikuu toimub veelinnuloendus eks oleme veebruarikuus juba arvudes täpsemad.

Suuri linde võime segi ajada ainult sookurgedega, aga nimetatutest ollakse veidi pisemad.

Hallhaigur on pikakaelaline, - jalgne ning sale. Tugeva ning sirge kollase või veidi oranshika nokaga. Kollaste silmade kohal märgatav must silmatriip, kukla taga ülespidi käändunud must tutt.

Vaid lendutõusul on hallhaigrud sirge kaelaga, seejärel pakitakse pikk kael S- tähe kujuliselt kõveraks. Maapinnalgi aetakse kael sirgeks vaid selleks, et paremini ümbrust kontrollida.

Halli seljasulestikuga linnu alakeha on valkjas: keha pikkust meetri ringis, tiibade siruulatus üle pooleteise meetri ning kaalu umbes kilogrammi jagu. Hallide tiibade pealsed hoosuled ja laba-kattesuled mustad, tiivanukkidel heledad laigud. Pikad jalad määrdunult pruunid.

Tänavusete noorlinndude sulestik sarnaneb vanalindude omale, aga pealael on sulestik hallim, nokk pruunikas ning silmaiiris valge.

Toiduks otsitakse veekogudest pisemaid kalu, veeselgrootuid, aga maismaal püütakse ka pisinärilisi.

Hallhaigrute aastavahetuse aegsed vaatlused: LINK