Septembri teine nädal: pimedus

Eingereicht von Looduskalender - Mo., 10.09.2018 - 10.10
Autorid

Kirjutas ja luges Kristal Vilbaste, Vikerraadio Ökoskoop

Fotod Arne Ader

Sookurepere

Sookurepere

Textkörper

Kas olete märganud, kui kiiresti läheb õhul pimedaks. Kell üheksa õhtul on õues nii pime, et näppugi ei näe suhu pista. Omajagu pimedust külvab ilma ka veel olematu, äsjaloodud kuu.

Selle pimeduse hakul, hämaruses, lehvitab tiibu tume nahkhiir, pole tal enam söögipoolist, särav liblikate ööelu hakkab lõppema. Siiski, veel eelmisel nädalal nähti Lõuna-Eestis sadu sätendavaid jaaniusse, soe, 20-kraadi lähedane õhtuhämarus on neilgi armastusekiirguse käima pannud. Aga siristavaid ritsikaid on uskumatult vähe, üks siristab mu alõtšahekis, teine mitu aeda kaugemal. Ja päevaliblikadki on end sättinud talve, rändurliblikad lahkusid paar nädalat tagasi, üksikud koerliblikad otsivad veel talikorterit. Kimalased, paksud karvakerad, istuvad viimastel õitel ja suure niiskuse tõttu enam lendu ei saagi.

See niiskus on hommikul nii suur ja udu nii tihe, et ilmsiks saavad sajad ämblikuvõrgud.

Aga udust, luhaheinamaal või metsasügavuses, võib kosta armuvalus põdra hüüdmist, põtradel on jooksuaeg. Karusrahvas on end sättinud olematuks kuivanud järvekeste ja ojade äärde, kus nuumavad end kuivale jäänud kaladega.

Kõigepealt teevad puhta töö saarmad, seejärel käib kaldad üle rebane, võtab veel need, kes pakku on saanud.

Ilmamees Gennadi Skromnov rääkis, kuidas nägi ühe Loode-Eesti metsajärve ääres tõelist kalade verepulma. Korraga loendas ta järvekesel 400 haigrut, kes olid järve sõna otseses mõttes ära rohinud. Kalajahil välja kakkunud iga viimasegi kui veetaime. Ja kala.

 

Kuldnokapuu

Kuldnokapuu

Piiritajad on läinud, pääsukesi veel siin-seal traatide peal. Kuldnokad venivad suurte mesilassülemi-taoliste parvedena ikka järjest lõuna poole. Sookured on veel põldudel ja lahtedes, aga millalgi septembri teisel poolel panevad nad soodsa tuulega kõik minema. Siin-seal on veel ka mõni valge-toonekurg.

Metsas võib praegu mõnel hetkel olla nii vaikne, et kuulete vere tiksumist oma kõrvus. Aga siis tuleb suur parv tihaseid ja lehelinde. Viimased lasevad päikesepaistel rõõmsalt laulu lahti.

Taimeriik pole veel näinud esimest öökülma, seega pole veel lõbusat punast puus. Talv tuleb puuderahvale raske, põuaäng on paljudel veel soontes. Eks näis, kui palju õunapuid talve üle elab.

Ja kuigi põdrakanep on juba udusulgedes ja raudrohu säravvalgest saanud vanapruun, on taas tärganud võilillede kollased õied ja metsaservast särab esimene punane kärbseseen.

Punane kärbseseen

Punane kärbseseen

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite, um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere informationen“.