Tuuletallaja pole sugugi halvustav nimi

Eingereicht von Looduskalender - Sa., 15.09.2018 - 08.08
Autorid

Fotod Arne Ader

Tuuletallaja

Tuuletallaja

Textkörper

 

Tuuletallaja        Falco tinnunculus

 

Tuuletallajate arvukus meie looduses on oluliselt vähenenud. Kui möödunud sajandi 70-80 aastatel oli tegu meie ühe tavalisema pistrikuga, siis tänapäeval võime linde kohata enam Lääne- ja Põhja-Eestis, kui mujal. Pesitsejate arvukuse on möödunud aegadega kahanenud veerandi võrra ja hinnatakse hetkel kuni kolmveerand tuhande pesitsevat paari (kümnekonna aasta eest oli arvukus, aga täielikus madalseisus).

Kuna tegutsetakse avaratel kultuurmaastikel on neid isegi kaugelt ja ilma binoklita võimalik tuvastada, kui saaki varitsetakse rappelennul, saba lehvikuna laiali ehk siis „tuult tallamas“.

Tuuletallajate ränne käib enamalt jaolt piki rannikut ja suuremaid saari, aga kestab veel oktoobrikuuski. Põhiliselt üksikult rändavaid röövlinde pannakse ikka tähele sest Soomes pesitsetakse päris arvukalt. Vahel on tuuletallajad meil ka talvitunud.

Nüüd siis välimusest. Kõige pikema sababa pistrikud. Isaslinndude selg ja ülatiivad telliskivi karva, emas- ja noorlindudel punakaspruunid, nürid tiivaotsad kõigil mustad. Kehapikkus jääb kolme-, neljakümne sentiimeetri vahele ja vaid suurte isendite kaal võib küündida veerand kiloni.

Jahitakse pisinärilisi, väiksemaid värvulisi, vahel ka roomajaid. Kuna tuuletallajad näevad ultraviolett-kiirgusele lähedast valguse spektrit, siis võib nende jahti närilistele pidada edukaks.

Talvitusaladeks Lõuna-Euroopa ja vähemal määral Põhja-Aafrika.

Tuuletallajate vaatlused e-elurikkuse andmebaasis: LINK

Tuuletallaja

Tuuletallaja

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite, um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere informationen“.