Vaiksete ilmadega toituvad aulid rannast kaugemal, väljaspool linnuvaatlejate vaatlustorude ulatust. Varatalviste tugevate tuulte ja kõrge lainetuse eest liigutakse vaiksematesse lahesoppidesse.
Meil talvituvad aulid veel üpris arvukalt, aga palju sõltub aastast ja jääoludest, kuid neid jääb meile igal juhul üle saja tuhande isendi, vahel rohkemgi.
Aulide isaslinnud on alates otoobrikuust talvesulestikus ja see jätab lennupildis lindudest heleda mulje ning pikad sabasuledki on hästi märgatavad. Täiskasvanud isaslinnu kehapikkust võiks hinnata veidi üle neljakümnele sentimeetrile, kuid sabasulgedega arvel lisandub pikkusele vähemalt paarkümmend lisasentimeetrit. Vastu talve on hästi toitunud vanalinnu kaaluks vähemalt kaheksasada grammi. Pea ja kaelasulestik on valged, põsel must laik. Silmad punase pupilliga. Nokk must, aga nokatüvikul märkame punakat vööd. Jalad sinakashallid. Karli videos on kirjeldatu kenasti vaadeldav.
Emaslindudel puuduvad pikad sabasuled, aga nende sulestiku üldpilt sarnaneb isaslindudele. Kuid sulestikus võime siiski märgata vähem valget, mis ka veidi tuhmim. Nokk tumehall, silmapupillid kollased, jalad hallikalt rohelised. Võrreldes isaslindudega ka mõnevõrra väiksemad ja kergemad ehk tegu väikeste sukelpartidega.
Veel paarikümne aasta eest oli meil talvituvaid auliparvi kordades ja kordades rohkem. Kuid juba alates 2012 aastast peetakse aule juba ülemaailmselt ohustatud liigiks.
Aulide vaatlused: LINK
