Emakala ehk kiviluts       Zoarces viviparus

Väheuuritud emakala kuulub ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda ning on meie vete ainus elussünnitaja ehk vivipaarne.

Poegimene algas juba möödunud kuul, aga kestab veebruariski. Kuidas asjad siis käivad?

Isaskala viljastab marja emaskala kehas augustis, septembris. Viljastunud marjaterades arenevad maimud, kes koheselt pärast emaskala sünnitamist alustavad iseseisvat elu olles umbes nelja sentimeetri pikkused. Pole tead, kui vanalt emakalad saavad suguküpseks.

Kehakujult meenutavad emakalad lutsu, sellise lameneva kehaga ning pea sabaotsani ulatuva seljauime ning pärakuuimega. Sile, peamiselt pruunides toonides (värvus on tegelikult väga varieeruv, olenedes merepõhjast) soomusteta ja limase nahaga. Paksude huulte, punnis põskede ning suurte silmadega kala.

Emakalad liiguvad põhjalähedustes veekihtides ning päris sügaval, mis ei tähenda, et nad ei liigu toitumisel ka suhteliselt madalas vees. Neid omakorda jahivad suuremad röövkalad ja merelindudest näiteks kormoranid.

Kasvukiiruselt aeglased - alles kümneaastaselt ületab nende pikkus kolmekümmet sentimeetrit ning kaal küünib vaid saja viiekümne grammini.

Poodide kalalettidel me emakala müügil ei kohta, harva kui räimede hulgast võib mõne üksiku leida.

Lätlastele on emakala rahvuskalaks - heaks tooniks peetakse suuremate pidustuste ajal erinevate roogade pakkumist emakalast. Valge lihaga emakala on suitsutatult väga maitsev, samuti kalasült. Eestis pole olnud kombeks emakalast roogasid valmistada – huvitav miks?