Kiivitaja       Vanellus vanellus

Kiivitajatest kevadekuulutajaid märgati juba paari nädala eest, esimese soojalaine ning sobivate lõunakaarte rändetuultega.

Rändurite liikumisteed käivad mööda rannaniite ja jõeluhti. Põldudel otsitakse toitu sulaveelompide ümbrusest, seal juba maapind sulanud ehk tõenäolisem selgrootuid söögiks leida.

Veidi heitliku lennuga, laiad tiivad ümarate otstega, aga kaugelt mustvalgetena paistvad linnusalgad jäävad kindlasti ka maanteedel autoga kulgejatele silma.

Kui õnnestub kiivitajaid lähemalt uurides märkame, et tegu on päris värvikate lindudega, mida Arne fotol ka kenasti näha. Mustal pealael uhke pikalt kaardus tutt, nokk must, silmad pruunid. Emaslinnul võib näida tutt pealeal veidi lühem (aga see ei pea nii olema) ning kurgualune ühtlaselt must, muidu sarnase sulestikuga mõlemad sugupooled.

Hea valgusega veikleb seljasulestikus rohelist ja punast metalset läiget. Must rinna- ning valge kõhusulestik, sabaalune roostekarva. Kahlajate jalad pruunikaspunased. Kiivitajate pikkus kolmekümne sentimeetri ringis, kaalu paarsada grammi ja tiibade siruulatus võib küündida seitsmekümne sentimeetrini – suured linnud.

Pesitsejaid leidud üle Eesti ning pesitsevaid paare arvestatakse umbes viiskümmend tuhat. Rände ajal kohtame neid vahel päris massiliselt, kui põhja pool pesitsejad meil toitumispeatuse teevad või edasirändeks sobivaid ilmaolusid ootavad.  

Lagedal tegutsevad linnud on tähelepanelikud, „kviitades“ vähimatki ohtu või liikujat märgates.

Viimaste päevade kiivitajate vaatlusi: LINK

Kiivitajad