Harilik jõevähk ehk väärisvähk         Astacus astacus

Vähipüügihooaeg algas eile ja kestab 31. augustini.

Meie magevetes elutsev selgrootu jõevähk on kõigesööja. Nooremate isendite toidusedeli moodustab ülekaalukalt taimne toit. Vanematel isenditel suureneb energiavajadus sest kasvades peab vahetama koorikut suurema vastu ning seetõttu hakataksegi jahtima loomset toitu. Uus koorik on algselt pehme ning nahkne, mis jõevähi organismis ladestunud kaltsiumi mõjul tugevamaks muutub. Kaltsiumilisa pakuvad lubjarikkad veekogud, mida vähid asustavad.

Vähkide omavaheliste konfliktide käigus ära rebitud jäsemed taastuvad koos kestavahetusega, olles esimestel aastatel märgatavalt väiksemad, kuid aastate möödudes omandavad pea loomuliku ning ka proportsionaalse suuruse.

Jõevähkidel on viis paari jalgu, esimesest paarist on kujunenud sõrad, aga tagumisi nelja paari nimetatakse „käimajalgadeks“.

Tagakeha on jõevähkidel lüliline, lakk paenduv ning lõpeb sabauimega. Vähkide värvus oleneb paljudest asjaoludest: veekogu põhja värvusest, pärilikkusest... Taimestikurikastes veekogus jääb värvus sinakasmustaks, liivase põhjaga veekogude asukad on heledama värvusega - mudase põhjaga veekogudes jõevähid elada ei suuda.

Kuidas isas- ja emasloomadel vahet teha?

Isaste sõrad on suuremad. Emaste lakk pikem, laiem ning lamedam.

Isastel asuvad kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal sugujalad, mis emastel puuduvad. Hea sarnase suurusega vähke võrrelda ja asi palju selgem.

Jõevähkidele on kehtestatud alammõõt 11 cm, millest väiksemad isendid tuleb koheselt vette tagasi lasta.

Kalastuskaarte vähipüügiks on võimalik osta pilet.ee veebikeskkonnast ja Keskkonnaameti kontoritest veel kõigisse maakondadesse peale Hiiu- ja Saaremaa.

Kalastuskaardi omanikul on kohustus peale püügi lõppu esitada viie päeva jooksul püügiaruanne pilet.ee veebilehel või Keskkonnaametis. Aruande esitamise kohta saab lugeda Keskkonnaameti kodulehelt: LINK