Händkakk        Strix uralensis  

Koos hämariku saabumisega valib händkakk sobivalt kõrge vaatluskoha, et pimeduse saabudes jahti alustada ja kohavalik tundub linnul päris hea olevat. Lagedamate alade piirimaad, aga samuti raielankide veered sobivad pisinäriliste jahipidamiseks, mis nende kakuliste põhitoiduse moodustavadki.

Händkakkude välimik paistab turd ja tugev, pika keha ning sabaga. Vanalindude sulestik jääb sarnaseks aasta läbi, ainult emaslinnu suurus võrreldes isaslinnuga on märgatav. Kui suur emaslind võib kaaluda kuni mõnisada grammi üle kilo, siis isaslindude kaal ei ületa kolmveerand kilo, samuti jääb nende tiibade siruulatus veidi üle meetriseks (aga suurusevahest arutleme kevade poole, kui kakkudel huikamiseks läheb).

Sulestik pruunikalt hall, aga jätab lennupildis päris heleda mulje. Silmasõõride helehalli keskmes mustad silmad, nokk kollane. Jalad valkjad, mustade küünistega.

Aga kuidas on võimalik hääletult lennata?

Kakusuled oma sametise pinnaga summutavad hõõrdumisel tekkiva heli ja kammitaoliste servadega labahoosuled suunavad õhuvoolu tiibadest eemale. Isegi linnule väga lähedal seiste, pole ka vaikse ilma korral sõna otseses mõttes midagi kuulda peale vaikuse - kuid kakk lendab.

Varemalt asustasid linnud vaid okasmetsi, nüüdseks ollakse kohanenud Lääne-Eesti puisniitude ja segametsadega. Meie saartel kohatud händkakud on eksikülalised sest pesitsemast pole täheldatud. Talvine arvukus võiks küündida kolme tuhande linnuni sest pea poolteist tuhat händkakku on saabunud meile oma põhjapoolsematelt pesitsusaladelt, aga siiajääjate hulk sõltub veel toidulaua suurusest.

Sookaasik händkakuga