Asulates asuvatel lindude toidumajadel on tavaline külaline ka üks maailma levinumaid linnuliike – koduvarblane. Loodusmaastikus kohtab koduvarblast harva. Kui põldvarblase isas- ja emaslind on sarnase sulestikuga, siis koduvarblasel on sugupooltel lihtne vahet teha – koduvarblase emaslind on üleni hallikaspruun; isaslinnul on must manisk, hall pealagi ning silma taga lai kastanpruun vööt.

Koduvarblane, isaslind / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Koduvarblane, emaslind / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Koduvarblane arvatakse olevat pärit Lähis-Idast, kust ta koos teraviljakasvatuse levimisega jõudis suuremasse osasse Euroopasse, Aasiasse ning ka Põhja-Aafrikasse. 19. sajandiks jõudis koduvarblane inimese kaasabil ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse ning Austraaliasse. Koduvarblase levikukaarti vaata linnukaitseühenduse BirdLife International kodulehel.

Eestis on koduvarblane asulates üldlevinud ja tavaline haudelind, kuid tema arvukus on viimastel kümnenditel siiski langenud. Koduvarblasi pesitseb Eestis 70 000 – 100 000 paari, talviseks arvukuseks hinnatakse meil 200 000 – 300 000 isendit. Sotsiaalsete lindudena tegutsevad koduvarblased enamasti salkadena ning nende pesad paiknevad sageli kolooniatena.

Koduvarblane pesitseb õõnsustes, enamasti hoonete katuseräästa vahel või õhutusavades, kuid ta võib kõrtest, sulgedest ja muust materjalist ka põõsasse või puu otsa pesa ehitada. Koduvarblane võib pesa teha ka näiteks valge-toonekure pesa okste vahele.

Koduvarblase peamiseks toiduks on seemned, pungad ja marjad, kuid pesitsusajal toituvad nad olulisel määral ka putukatest; nad ei põlga ära ka inimestest üle jäävat toitu.

Koduvarblase kohta loe lisaks veebilehelt NatureGate eLoodus. 
Koduvarblase häälitsusi kuula xeno-canto või Loodusheli kodulehelt.
Koduvarblase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.

Marko Mägi ja Margus Ots
info/at/linnuvaatleja.ee