Metssigade nühkimispuudel leiab tähelepanelik vaataja kultide kihvajälgi, neid võime märgata küll aasta läbi, kuid  jooksuajal on hoopis täheldatavamad. Selliste puude juures käivad lähiümbruse kultidest olulist „teavet“ hankimas emised

 

Metssiga      Sus scrofa

 

Vaatame alustuseks milline tänapäeval meie metsades elutsevate metssigade arvukus võib olla?

Loendusandmed ütlevad, et veidi üle kolme tuhande isendi, aga me teame, et jahihooaeg ju kestab ja metssigade väikestes kogustes peibutussöötmine ei sarnane enam aastataguse lisasöötmisega.  Kui sigade Aafrika seakatk (SAK) Venemaalt ja Lätist meie metsadesse jõudis 2014 aastal hinnati metssigade arvukuseks paarkümmend tuhat isendit.

SAK-iga on hädas nii meie lõunapoolsed naabrid, Poola, Rumeenia ja tänavu septembrikuus avastati tõbi juba Belgia metssigadel. 

Lootus on, et liik Eesti loodusest ei kao. Metsigadel on kätte jõudnud aasta tähtsaim sündmus – jooksuaeg, mil pannakse alus uuele põlvkonnale.

 

Metssea väljaheited

Ettevaatlikud üksikeluviisilised kuldid liiguvad otsustavamalt ringi. Nende rindmikku katab nüüd „kilp“, milleks sidekoeline mõne sentimeetri paksend. Kui võrdsete kultide vahel peaks minema  jõukatsumiseks kaitseb nimetatu looma vastase kihvalöökide eest (loodus on nutikas – liiki peab ju hoidma). Kuldi peenise otsa juurde on tekkinud kotjas perputsiaalnääre. Kusemispaikade juures haiseb päris vängelt ja sellistes kohtades ka kuldid püherdavad, et teavet endaga kaasas kanda. Noori kuldikesi vanemad isasloomad tõrjusid ja vanemad juhtemised neid  karja ligi varemalt ei lasknud, aga koos loomade arvukuse vähenemisega on metsades palju muutunud…

Emised indlevad noorelt juba veerandsaja kiloselt ehk alates pooleteisest eluaastast (vahel varemgi ehk tänavuse kevade põrsasemised).

Juba südatalvel on põhjust vaadelda uuesti nii nende tegevusjälgi, kui elukorraldust.

Metssea sõrajäljed jääl