Kährikkoer ehk kährik       Nyctereutes procyonoides

Kindlasti mäletatakse nüüd juba aastatetagust metsseakaamerat, kus talvisel ajal käisid toitumas ka kährikud ning ühel aastal olid nad koguni kaelarihma-raadiosaatjatega varustatud (zooloogid uurisid nende territooriumi kasutamist ja liikumisi aasta aegadest lähtuvalt).

Veebruaris – märtsis on taliuinakut harrastavatel ainsatel koerlastel „jooksuaeg“. Kui liigikaaslased peavad tõepoolest jooksma ja otsima kaaslast, siis kährikutepaar elabki koos, teeb taliuinakut külg, külje kõrval samas urus. Veebruarkuu alguse ilmad olid päris pakaselised ning sel ajal on tukkumine ka kährikutel mõistlik tegevus.

Paaritutakse siis, kui emasloom indlema hakkab ja ikka korduvalt. Tiinus kestab emasloomal kaks kuud. Muidu on kährikud häälitsemisel tagasihoidlikud: urisetakse või klähvitakse, aga vahel võib öösiti tegutsevate loomade suisa kriiskavat kisa kuulda. Vanaloomade läheduses võivad talvituda nende möödunud kevadised pojad sest pesitsusvälisel ajal ei olda territoriaalsed. Suhtlus käib omasugustega uriini ning väljaheidetega märgistuste kaudu, aga väheoluline pole kohtumistel ka kehakeel. Paari kodupiirkond on üldjuhul väiksem, kui sada hektarit ja läheduses peab kindlasti olema veekogu - kasvõi kraav ja üldiselt niiskem ümbrus.

Ilmaennustajad lubavat kevadisemat ilma juba järgmisel nädalal. Siis tuterdavad talvega lahjaks jäänud, alla viie kilo kaaluvad kährikud ringi. Aega neil nuuskida jagub iga mätta juures. Hea oleks, kui leiaks lähiümbrusest raipe sest taimetoitu looduses napib ning mutukad ja nende tõugud on samuti peidus, maapind külmunud. Aeglane ja kohmakas loom jahib toiduvaesel ajal teisi pisiimetajaid või uruhiiri, aga tegelikult otsib kõike, mis vähenõudlikule loomale süüa sünnib.

Kui mõni LK lugeja on pildistanud kährikute jälgi, kaevamisjälgi või „kemmerguid“ ning tahab neid teiste lugejatega jagada võiks järgmise loo kirjutada kährikute jälgedest ja liikumisharjumustest.