Linnad meelitavad linde ja teisi loomi eriti talvel, sest hoonetest eralduv soojus kütab keskkonda ja aitab loomadel energiat säästa. Lisaks saavad neil „soojasaartel“ mitmed linnuliigid kerge vaevaga kõhu täis inimese lohakusest laokile jäetud toidupaladest ning ka just lindudele mõeldud toidumajadelt. Rasvatihaste koondumist linnadesse juba sügisrändel ja eriti arvukalt talvisel perioodil sedastavad ka paljud teadusuuringud. Põhja-Soomes ja Rootsis suudavad rasvatihased talve üle elada vaid tänu inimtegevusele – linnud koonduvad asulatesse, kus veedavad kogu pika pimeda talve, ning lahkuvad sealt pesitsusaladele alles kevade saabudes.

Räägitakse, et talvisel ajal on linnud küllaltki paigatruud ega lahku põhjuseta toidumajade lähedusest. Kui aga lahkuvad, siis ajutiselt, leides peagi tee toitmiskoha juurde tagasi (vt Kas tihased on toidumajale truud?) vähemasti juhul, kui toidumajad paiknevad maastikul hõredalt (nt üksikute talude lähistel või väikekülades). Aga milline on tihaste talvine „liiklus“ linnades, kus toitumisvõimalusi on kordades rohkem kui maapiirkondades? Kas ka seal liiguvad tihased vaid kindla territooriumi piires või otsivad seal ringi liikudes pidevalt uusi toidumaju?

Sinitihane

Serbias Sombori linnas püüti 32 aasta jooksul sügiseti ja talviti sini- ning rasvatihaseid linna erinevates piirkondades asuvate toidumajade juurest. Lindude rõngastamiste ja taaspüükide andmestikku analüüsides selgus, et rasvatihased olid talve jooksul arvatust oluliselt liikuvamad – isendid liikusid kuni 5,2 km kaugusele algsest püügikohast (keskmiselt 1,8 km). Sinitihaste maksimaalne liikumiskaugus oli aga vaid 2,8 km (keskmine 0,8 km). Selgus samuti, et kui rasvatihase isaslinnud olid emastest oluliselt liikuvamad, siis sinitihaste puhul sellist erinevust ei täheldatud.

On teada, et lindude liikumist mõjutab ilm, näiteks rändlinnud läbivad külmade saabudes pikki vahemaid võimalikult kiiresti talvitamiseks soodsamatele aladele jõudmiseks. Linnades aga on olud suhteliselt stabiilsed ja ilmastik – lumikatte kestvus ja õhutemperatuur – ei pruugi talvel lindude liikumistele olulist mõju avaldada.

Kuigi uuring viidi läbi Serbias, kus on võrreldes Eestiga pideva lumikattega päevi suhteliselt vähe, joonistusid välja erinevused rasva- ja sinitihaste liikumises. Kui rasvatihased olid kuivadel päevadel liikuvamad ja vihmastel päevadel väiksemal alal rohkem paigal – vihmase ilmaga märgub sulestik kergemini, mille tulemusel suureneb soojuskadu ja energiavajadus – siis sinitihaste liikuvust vihm ei mõjutanud. Ehk on selle põhjuseks sinitihaste valdavam paiksus rasvatihastega võrreldes. Lisaks täheldati rasvatihastega võrreldes sinitihastel ka oluliselt vähem „pikamaalende“, mis kinnitab veelkord sinitihaste liikumist asulas vaid piiratud alal.

Reeglina ei oska me tihase isendeid välimuse järgi eristada, seepärast – kui teie lindude toidumaja asub linnas, võib seal märksa suurema tõenäosusega näha pigem ühte ja sama sinitihast kui rasvatihast.

Méro TO, Žuljević, A. 2014. Does the Weather Influence the Autumn and Winter Movements of Tits (Passeriformes: Paridae) in Urban Areas? Acta Zoologica Bulgarica, 66: 505-510.