Künnivares         Corvus frugilegus

Enamikus Eestis polegi tänavu talve olnud sest püsiv kumikate peab maad katma ikka kolmkümmend päeva järjepanu. Künnivaresed, meil ühed varasemad kevadekuulutajad, saabuvad tavatalve korral, kui maapind juba osaliselt kohati lumevaiba alt välja sulanud. Päevarändurite liikumist paneb ikka tähele. Üksikud „vaprad“ jäid meile ka talvituma.

Künnivaresed pole meie jaoks sedavõrd igapäevased, kui aasta läbi toimetavad hallvaresed. Nende levik on piirkondlikum ja sagedasem just Ida- ja Lõuna-Eestis. Kümme aastat tagasi olid künnivaresed paikkonniti üpris tundmatud linnud.

Künnivaresed pesitsevad kolooniatena, eelistades kultuurmaastikke: parke, kalmistuid või lindudele sobivaid linnapuistusid. Pesapuudena eelistatakse lehtpuid ning ühel võimsa võraga puul võib olla isegi kolmkümmend pesa. Linnalindude mõningaid isendeid on märgatud juba pesakolooniates tegutsemas, aga seal võidakse toimetada paar päeva, siis jääb koht jälle vaikseks kuniks ilmad kevadisemaks muutuvad. Pesitsemise alguseni jääb umbes neli nädalat.

Künnivaresed on ronkadest pisemad, aga oma halli sugulasega ollakse suuruselt sarnased: pikkus alla poole meetri, kaalu neli … viissada grammi, sulestik must, mis päikese käes veikleb metalselt lillakaspunast. Nokatüvikul märkame hallikasvalget paljast nahariba ning sõõrmete kohal puuduvad neil suled. Sedasi tundub veidi allapoole kaardunud tumehall nokk väga pikana.

Inimesed künnivarestest lugu ei pea: parkides-kalmistutel valjuhäälsed, roojavad ning prahistavad ümbrust. Umbes kolm kuud peame pesitsusajal nende olemuselt nutikate lindude, kes oskavad isegi „tööriistu“ kasutada laamendamist kannatama - siis on jälle vaikus ja „kord majas“.

Künnivareste viimase nädala vaatlused: LINK

Künnivarese koloonia Puhjas