Kuldnokk         Sturnus vulgaris

„Esimese laine“ saabujatest moodustavad enamuse juba varem meil pesitsenud isaslinnud. Päevarändurid on hästi märgatavad. Teadupärast on kuldnokad äärmiselt pesapaigatruud. Saabunud otsivad ülesse neile tuttava  möödunud aasta pesakasti ja „reeglina“ jäädakse sinna ka ööbima. Lastakse laulu, et peremehe kohalolu näidata, aga muidu elatakse veel „poissmehe elu“.

Emaslinde võime oodata nädala-paari jooksul, saabumine oleneb ränduritele sobivatest tuultest ning ilmaoludest.

Pesakasti puhastamist sinna kogunenud „rämpsust“ alustavad vanalinnud tavaliselt juba koos. Maapind tuttavas ümbruses on lumevaba, toidupoolist leidub ja mõni kevadiselt tujukas lumine päev ei sunni kuldnokki lõunapoolse lumepiirini tagasi lendama.

Kaunis on kuldnokkade kevadine välimus: kuldse noka, mustja sulestikuga, milles päikesevalguses veiklevad metalselt rohelised ning purpursed värvitoonid, aga lühikese sabaga linnud, pane tähele kuldnokkade roosasid jalgu. Kehapikkust paarikümne sentimeetri ringis, kaalu seitse-, kaheksakümmend grammi.

Kas vanalindude välimuses leidub erisusi? Koduaias tegutsevat paari saab päris  tähelepanelikult jälgida, kui binokkel käepärast.

Sidrunkollasele nokale tuleks tähelepanu pöörata: isaslinnu alanoka tüve värv on sinakashall (vaata Arne fotot teksti lõpus), emaslinnul roosakas. Tähelepanelikumalt võiks uurida linnupaari silmi: isaslinnu silmad tumepruunid, aga emaslinnu pruune silmi ümbritseb kitsas kollakasvalge silmaring – ikka huvitav teada.

Juhul, kui Teil on mõttes nädalalõpul koduaeda pesakast või isegi paar, koos pere noorematega meisterdada ning paigaldada, siis pole aeg veel põrmugi hiline. Tavaliselt võetakse uued elupaigad lindude poolt rõõmuga omaks. Kuldnokad pesitsevad meie elumajade läheduses vahel päris kummalistes kohtades sest „korteriprobleem“ on suur.

Pesitsejate arvukus kõigub päris suuresti - saja viiekümne tuhande kuni veerand miljoni pesitseva paari vahele.

Kuldnokkade saabumine viimase nädala ajaga: LINK

Kuldnokk