Musträhn        Dryocopus martius

Tegu on Euroopa suurima rähniga, aga kus siis meie musträhnid elutsevad ja pesitsevad? Meie musträhnid on enamalt jaolt paigalinnud, vaid noored isendid rändavad ja pesitsevaid paare võib meie metsades elutseda kuue ja üheksa tuhande vahel.

Must sulestik on mõlema sugupoole vanalindudel. Isaslindu eristab emalinnust punane pealagi, kui emaslinnul märkame vaid punast laiku tagakiirul. Musträhnide kehapikkus on üle neljakümne sentimeetri, kaal üle kolmesaja grammi. Lend sirgjooneline ja tiivad ümaratipulised.

Pesaõõnsuse rajavad linnud igal aastal uue ning selline tänuväärne töö pakub pesapaikasid hiljem teistele liikidele. Pesitsuskohaks valitakse sagedamini valgusküllase metsa servaaladele ja mitte sugugi kindlat puuliiki. Pesi leitakse nii männil, kasel, haaval, sanglepal… ja kõrgemal, kui teiste rähnide pesaõõnsused – umbes kümme meetrit. Kuidas rähnid sellist raietööd välja kannatavad jääb vast järgmisesse aastasse.

Emaslind muneb pesaõõnsusesee paar kuni kuus muna, hauduvad mõlemad vanalinnud kuni kaks nädalat. Peale koorumist kestab noorlindude pesaelu umbes neli nädalat, siis lahkutakse pesast. Järgmistel paaril nädalal toidavad vanalinnud rähnipoegi väljaspool pesa kuni noored iseseisvuvad.

Mis ohustab seda linnuliiki? Väheneb vanade metsade pindala, üksikute jämedamate puude väljaraiumine metsatööde käigus, kuigi harvendusraie ja väiksemad lageraided võivad liigi arengule isegi kasuks olla.

Musträhn