Kuidas siis ikkagi oma vara säästlikult majandada? Nii, et Sinu maadel kasvaks ilus mets aastakümneid ja võib-olla isegi aastasadu, aga aegajalt oleks ka tulu loota. Üheks võimaluseks on rajada endale püsimets.

Inimese istutatud-külvatud mets on enamasti üheliigiline, seal kasvavad, kas ainult kuused, männid või näiteks kased. Kindlasti on seal puud ühevanused, nad saavad vanaks ühel ja samal ajal ning kui inimene neid maha ei raiu, variseb neist enamik kümnekonna aasta jooksul.

Palumännik. Kaiu mõhnastik

Püsimets ei ole selline. Seal kasvab igas vanuses puid, nii ei vanane-varise nad ühel ajal. Ja ka puuliike on rohkem kui üks. Erivanuste ja -liigiliste puude kooselu suunab majandatavas püsimetsas inimene. Selle käigus saab inimene järk-järgult, aasta-aastalt kätte ka oma tulu. See ei pruugi kokkuvõttes olla sugugi väiksem, kui lageraiega, ühekorraga saadav.

Ideaalsel juhul peaks majandatav püsimets sarnanema sama paiga ürgmetsaga, ainult et puud selles ei varise, vaid inimene raiub nad ja kasutab ära.

Kuidas jõuda istutatud kuusikust püsimetsani? Eks ikka nii, et peame oma metsa raiuma väiksed häilud, kus pääseksid kasvama noored kuused. Kui kuuskede hulgas ei ole noori kõvu lehtpuid, siis tuleks häiludesse mõned istutada. Hiljem tekitame mõõdukalt häile juurde. Juba olemasolevate äärest võtame samuti kuuski maha. Eriliselt võimsa kasvuga, väga elujõulised kuused jätame kasvama, et nad seemneid külvaksid ja paremat järelkasvu annaksid.

Majandatavas püsikuusikus peaks hoidma kogu aeg kasvamas ka mõned pärnad, üksikud tammed ja jalakad, aga ka haavad ja kased. Mõnes märjemas lohus võiks leiduda sangleppi. Loomulikult on sellises püsimetsas pihlakaid, kohati toomingaid ning sarapuid.

Liiga viljaka pinnasega kuusikus, kus puud on juurepessust vaevatud, pole mõtet püsikuusikule suunduda. Sellisest alast tuleks kujundada lehtpuumets, kusjuures eelistada tuleks laialehelisi puid.

Männikust võib samm-sammult kujundada kuuse enamusega metsa, vaesema mullaga männikust võib saada püsimännik, sinnagi tuleks raiuda väikeseid häile, kus mänd pääseks uuenema. Häiludesse võiks jätta kasvama mõne kase või koguni istutada mõne pihlaka.

Sanglepiku kuivemasse veerde sobiks istutada saari – kui neid seal juba polegi.

Kuiva püsikaasikut meie loodus eriti ei tunnista. Püsihaavik sangleppade ja lõhmustega võiks ehk ollagi…

Tõsi see on, et enamasti ei saa püsimetsa rajaja oma töö vilju nautida. Aga nii on metsakasvatamisel alati. Kuid juba kolmekümne aastaga on enamus töid tehtud ja järglased võivad edukalt jätkata.

Siirdesoomännik. Rubina