Polnud talve, polnud suve – talv jäi 2017. aastal ära!

Enviado por Looduskalender el Lun, 25/12/2017 - 08:08
Autorid

Kirjutas ja küsitles Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Video Villu Karjus

Elva jõgi

Elva jõgi

Cuerpo

2017. aasta oli üks suur ootuste aasta. Ootasime, millal tuleb talv ja millal tuleb suvi. Millal saavad valmis maasikad ja millal jõhvikad. Kõik viibis. Või jäi hoopis ära.

Ära jäi meil korralik talv. Või nagu metsatark Vello Keppart mulle kirjutas: „Fenoloogilist talve Jõgeval ei olnud, sest püsivat lumikatet 30 päeva järjest ei tekkinud ja seega kitsamas mõttes talve ehk nn päristalve Jõgeval ei tulnudki. Pikemad lumega perioodid olid eelmisel aastal 2. novembrist -19. novembrini (17 päeva) ja sel aastal 3. jaanuarist - 24. jaanuarini (21päeva) ja 30 jaanuarist -17. veebruarini (19 päeva)."

 Limo rand Ruhnus

Limo rand Ruhnus

 

Aga põhjamaalase teeb morniks see, kui ka suve jooksul kordagi ujuma ei saa. Ma ise ja ka paljud mu Facebooki sõbrad käisid suve jooksul vaid mõned korrad jalgupidi vees, enim käidi oma pisikeses saunatiigis ujumas. Merevesi oli aga külm, mis külm. Minu õnnetuseks ilmus mul sel aastal raamat „Meremängud“, kust lugejatel on ilmselt suplusmängud ja ujumismängud veel täiesti läbi proovimata.

Ainus, mis ära ei jäänud, oli Soomaa viies aastaaeg. Neid „viiendaid aastaaegu“ oli Aivar Ruukeli ja Algis Martsoo sõnul vähemalt seitse ja Soomaa veemõõdu ajaloost on hullem olnud ainult 1928. aasta.

Aga proovime siis natuke täpsemalt meenutada, mis ilma-aasta tõi. Loo kirjutamise ajal oli mu välipäevik maakodus laua peal ja ilmakeerdkäike aitas mul meenutada just Facebooki postituste jada, kuhu kõik Tartu ümbruses toimuv enamasti kirja saab.

 

Jaanuar

Neljandal jaanuaril olen üles tähendanud, et külmaks läheb. „Kanad tulid aeda. Nurmkanad. Seitse. Õues on külm ja veidi lund ning kerge tuisk.“

20. jaanuaril pole lund palju juurde tulnud, saab veel korjata talisibulaid.

 

Veebruar

3. veebruaril paistab muru lumest läbi.

7. veebruaril saabub pakane, õues -18 kraadi. Ühtlustub temperatuur nii õues kui toas, ainult märgid on ees erinevad.

23. veebruaril on muru taas roheline.

 

Märts

3. märtsil laulab Tartus esimene lõoke ja pajutibud on väljas.

10. märtsil pistavad lumikellukesed ninad välja.

11. märtsil esimene kuldnokk, 12. märtsil kärbes, liblikaid aga veel ei ole.

23. märtsil õitseb sinilill Kütiorus meie suitsusauna taga. Sarapuu juba lõpetab.

27. märtsil hakkab jooksma kasemahl, kopsurohi lummab meid oma sini-lilla-punaste õitega.

31. märtsil sajab paks lumi maha, lilled jäävad lume alla.

 

Aprill

2. aprillil soojendavad paiselehe kollased päikeserattad end taevase päikese käes, lumi taas läinud.

6. aprillil ilmub taevasse ennejüripäevane vikerkaar.

Urbepäeval, 9. aprillil õitseb paju.

Terve aprillikuu mängib üks linavästrik minuga peitust ja ma ei näe, ega näe teda. 12. aprillil on ta lõpuks minu õuemurul. Järgmisel päeval on kõik teed ja loigud täis vingerdavaid vihmausse. Maa on “valmis”. Ja 17. aprilliks ongi nõgese lehed juba suuremad kui rahamündid ja saab esimest korda teha nõgesesuppi.

Siis aga juhtub midagi lõunapoolse kevadega, kõik jääb ootele. Ja kui enamasti on sel ajal loodus Põhja-Eestiga võrreldes lõunas kaks nädalat ees, siis sel aastal on vastupidi. 23. aprillil on Tallinnas kastanipungad hiigelsuured ja vaigused, kased on hiirekõrvul, jalakas õitseb ja musträstas ehitab pesa. Siis lõunas on selleni veel tükk aega. Tartus saame karulauku alles 28. aprillil, põhjas on hooaeg ammu möödas.

30. aprillil õitseb siiski Võrumaal juba ülane. Mis on tavapärane aeg.

 

Mai

3. mail õitsevad Tartus võililled, kevad on käes.

Sirel ja maikelluke jõuavad sinnasamma alles 30. maiks. Õues on külm ja põud, inimesed kütavad ahjusid.

 

Metsmaasikad

Metsmaasikad

 

Juuni

Jätkub külma ja põualainel. Metsmaasikad valmivad alles jaanilaupäevaks, ka jõhvikas õitseb alles sel ajal, aga mõlemad pohlaga eriti ohtralt. Sääski on uskumatult vähe. Puuke ei näe ma Võrumaal kordagi, üks ilmub välja hoopis Tartus.

 

Juuli

Laulupeo eel hakkab sadama ja jääbki sadama. Sajab nii, et tantsupeo üks etendus jääb ära, kuid lapsed tantsivad sellest hoolimata sajandi vihmatantsu Vabaduse platsil.

Kukeseened tulevad juuli alguses ja neid jagub jõulukuuni välja. Saagid on siiski veidi väiksemad, kui mullu.

Vaarika- ja murakaaeg algab hiljem kui tavaliselt ja lõpeb enne, kui saab alata.

Pärnad õitsevad ennastunustavalt, aga mesilastel on näljasülemid.

Juuli lõpus algavad kummalised udud.

 

August

Lõuna-Eestis sinetavad kõik maanteeääred siguritest, aga sajab ja sajab ja sajab. Augusti keskpaigas kärgatavad vihma sekka ka imeilusad kõueetendused. Suveõunad ei saa valmis.

Tavaliselt terve augustikuu inimesi piinavad herilased ilmuvad alles augusti viimastel päevadel, aga nii väikese arvuga, et ei jõua ära imestada.

 

September

Ilmuvad esimesed puravikud, aga kärbseseeni lihtsalt pole, nad ilmuvad alles septembri viimastel päevadel.

Kased muutuvad kollaseks juba septembri esimestel päevadel. Erakordselt punaste ja leekivate vahtralehtedega sügis. Aga pähklid ei kõlba süüa veel ka septembri teisel nädalal.

Lõuna-Eestis on uskumatult palju pohli. Saabub ka jõhvikaaeg, neid on tavalisest rohkem, aga suhteliselt väikesed.

 

Oktoober

3. oktoobriks jääb Pärnu jõe alguse allikas Roosna-Allikul üsna kuivaks, kuigi nädal varem veel rõõmsalt sulises. Kuid peagi kastab vihm kõik allikad nii, et neile enam ligigi ei pääse.

20. oktoobril saabuvad esimesed hallad, 26. oktoobril aga esimene lumi.

 

November

Peale mardipäeva läheb soojemaks ja kevadlilled lähevad taas õitsema. 20. novembril võib veel kukeseeni ja pilvikuidki korjata. Novembri lõpul hakkab lumetama.

 

Detsember

Lõuna mägismaadelt ei kaogi enam lumikate, põhjas mustab maa. Maa on endiselt tüma ja hiiglaslikelt lageraielankidelt tulevad teede poole porijõed. Kaovad paljud muistsed külametsad, mis kohanimenagi kaardile kantud. Algab uus metsasõda. Palk on Eestis otsas.

 

Palusin ka meie headel loodusetundjatel kommenteerida möödunud ilma-aastat:

 

Torm merel

 

Torm merel

 

Looduskalendri tegija Gennadi Skromnov ütleb:

"Tänavu oli puis palju pihlamarju, mis muistsel ajal tormist sügist rannarahvale ennustas, aga mitte alati pole pihlakad tänapäeval enam „tõtt kõnelenud“. Sedavõrd tormist sügist mina ei mäleta – kui detsembris tormas vesikaarest, päevake vahet, meri ei suutnud veel rahuneda, kui järgmine torm juba lõõtsus…  Novembri alguse läänetorm, tuulega kuni 27 m/s viis Peraküla rannast tuhandeid tonne liiva merre, tekitades kuni kahemeetrise kaldajärsaku, aga ega see põhja settimata liiv merre jää – kevad näitab.”

 

Jõgeva ilmatargad Laine ja Vello Keppart kirjutavad:

"Maikuus tamm õitses, kuid tammetõrude saak ikaldus. Suvel, 11. augustil avastasin harivaablase Aproceros leucopoda  poolt raagu söödud jalakad Udria külas ja Merikülas. Esmakordne selle invasiivse Kaug-Ida liigi leid Eestis! Suvi ja sügis oli nii jahe, et kõik hilines pool kuud.”

 

 

Pihlapuu

 

Pihlapuu

 

Rahvatark Marju Kõivupuu räägib:

"Piiritajaid jõudisd sel kevadel kohale tubli paar nädalat hiljem, Tallinnas elades on saanud nad aastate jooksul osaks minu linna-linnukevadest, sel aastal nägin neid alles mai lõpupoole. Sügis oli pihlade- ja teiste punaste viljade all lookas. Ei ole just tavaline, et 10. detsembri paiku ärkad varavalges selle peale, et pooppuul maiustavad rästad on võtnud vaat-et-kevadiselt laulu üles. Eks marjad tiba käärinud ka, ju see päästis laulu valla. Ilus ja romantuline oli kuulata igatahes.”

 

Ravimtaimetark Ain Raal kirjutab:

"Imelikult vinduv aasta oli, kõik kippus hiliseks ja osad viljad (nt viirpuu, kibuvits, kultuurvaarikas jt) paiguti päris ei valminudki. Meie ravimtaimed peavad toime tulema väga lühikese vegetatsiooniperioodiga. Mõlgutasin mõtet, et kas nad tänavu jäid koostiselt vaesemaks kui muidu või vastupidi, "võtsid ennast kokku" ja tootsid bioaktiivseid aineid hoopis tavalisest usinamalt?”

 

 

Pargi-tähnikvaksik.

 

Pargi-tähnikvaksik. Foto Urmas Tartes

 

Putukamees Urmas Tartes nendib:

Kui eelmine putuka-aasta oli fenoloogiliselt 2-3 nädalat ees, siis 2017 seevastu 2-3 nädalat hilisem. Mahajäämine algas kevadel ja kestis ühtlaselt sügiseni välja, putukaid oli ka suhteliselt vähem. Kui 2016. oli suhteliselt tagasihoidlik päevaliblika aasta, siis 2017 oli sellest veel tagasihoidlikum. Torkas silma siiski pargi-tähnikvaksikute, kollatähn-kuldpunnpeade ja hõbetäpikute rohkus. Meelde tuleb ka Saaremaalt kuuldud käsnalainelase suhteliselt ulatuslik esinemine.

 

Rahvatark Mikk Sarv pajatab:

“Otsatu ootus läbi talve ja kevade - lumeootus, linavästrikuootus, soojaootus. Vihma oli palju, tiigid kõrgemad kui enne, sooja ei tulnud. Jätkus ootus - maasika, marjade, suve, isegi sääskede ja herilasteootus. Mesilastele ei jagunud õisi. Aasta lõppes märjalt, ei mäleta nii veerohket aastat kui 2017.

 

Taimetark Tiina Elvisto kirjutab:

Mais läksid järvede-jõgede veed korraks päris soojaks, siis aga keeras ilma külmaks, vihmaseks ja tuuliseks. Suvel ujuma enam ei saanudki, vähemalt mina ei saanud, külm oli. Vihma pihustas juunis, suvel ja takkajärge sügisel pikalt ning sageli. Palju korraga alla ei tulnud, piisad olid peened. Septembris-oktoobris hakkasid põllud vee alla jääma. Tuli meelde suvi-sügis 1978, kus Eestimaa oli üle ujutatud juba augustis. Siis oli vett maas ja maapinnal rohkemgi, kui sel aastal. Kokkuvõtteks võib öelda, et isegi liivasel Tallinna üle kõrguval Nõmmel oli anno 2017 kastekannude puhkuseaasta.

 

Loomade hoidja Kaja Kübar kirjutab:

Kevadel võis õhtul õues viibimise ajal nautida šaakali, hundi ja kakkude huikamisi. Suvel oli meil hea mustika- ja muraka-aasta. Madusid kohtas põldudel rohkem kui varem. Huntide liikumine on siinkandis aktiviseerunud, võibolla häirib neid ka uustulnukate - šaakalite tegevus. Metskitsed tunnevad ka veistest ja nende aedikust tuge ning veedavad aja põhiliselt koos nendega. Kärntõves kährikuid käis koduhoovis massiliselt ja ringi sõites kohtab neid ka mujal.

 

Loodushoidja Enn Vilbaste ütleb lindude kohta:

Kevadel hilinesid linnud umbes kaks nädalat, põllud olid meil siin Pärnumaal luigetühjad. Suvel oli hämmastavalt vähe rukkirääke, tedred vajasid kiskjate eest kaitset ja pesitsesid karjaaedades.

Augusti lõpul ilmusid Nigula järve äärde äkki mitmed tuhanded kormoranid, kindlasti sisemaa kohta hämmastav pikaaegne ja enneolematu peatuskoht. Lindude sügisränne hilines, eriti öösorr. Viimaseid kiivitajaid kohtasime Kalital 5. detsembril.