Emalätte sõnum

Enviado por Looduskalender el Sáb, 24/02/2018 - 09:09
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader, pildistatud enne 2013 aasta varingut

Matkajad Emalättel. Suur Taevaskoda, Ahja jõgi

Matkajad Emalättel. Suur Taevaskoda, Ahja jõgi

Cuerpo

Vabariigi aastapäeva eel mõtlesin, milline võiks olla minu kingitus saja-aastasele riigile. Mu sünnimaale.

Mõtlesin ja mõtelsin ja jäin nõutuks. Olen kirjutanud kolmteist raamatut, kõigis neis ülistanud loodust ja meie kodumaad, eesti keele kõla ja meie pärimust. Kas selle suure juubeli ajal oleks veel midagi öelda, mis on jäänud südame salasoppi ja ootab vaimuvalgusesse jõudmist. Või kordan eelnevalt öeldut. Sest vahel 100-aastaseid raamatuid lugedes tundub, et kõike seda, mis me hingel, on me esivanemad juba palju säravamalt ridadesse valanud.

Ei mõelnudki ma välja, arvuti taga kurvalt klahve klõbistades ei saa sageli sõnadevoogu lendama, käed takerduvad mehaaniliste helide rütmi. Ehk oligi hanesulega kirjutamine sujuvam ja hoogsam.

Aga on üks asi, mis alati aitab. Tuleb minna õue ja küsida puult või linnult. Selleks ei pea tundma ussisõnu, ega neelama siili-popirohtu, et mõista lindude keelt. Loodus vestab meiega keeles, mida pole võimalik õppida kursustel. See on keel, mida õu meile ise lahkelt õpetab. Tuleb vaid süda avada ja kuulata.

Mul on elus olnud õnne ja ma olen suhelnud sadade eestlastega, kes mõistavad keelt, mida pühendamatu ehk ussisõnade tundmiseks arvab.

Nii ma läksin eelmisel neljapäeval, peetripäeval, mil vanarahvas käis allikatele ohverdamas, mõttes meie ühe pühama allika juurde - Taevaskoja Emalätte juurde. See on aasta ilusaim ja pühalikum aeg, kui meri hakkab kaanetama ja allikatest väljuvad uduneiud. Nad tantsivad puude vahel ja heidavad neile oma haapsalu salli taolised härmalinikud, riputavad kalju-eenditele pikad jääst pärlikeed.

Emaläte on nüüd neli ja pool aastat varjus olnud, ta peitis end 2013. aasta jaanipäeva järel liiva alla. Just nii nagu meie esivanematel tsuudidel olla idapoolsete rahvaste väitel kombeks olnud.

Aga Emalätte süda on seal liivakoorma all ikka edasi tuksunud, puhas vesi on sellest südamest välja pulbitsenud. Kuusejuurikate tagant, mullakamakate vahelt. Pika liivase silla on ta ehitanud pühasse Ahja jõkke. Ja inimesi on siia tulnud rohkem kui kunagi varem. Mõned kaasatundmisest õnnetuse üle. Mõned otsima puhast vett, mis on meie riigi suurim loodusvara. Mõned meelerahu rasketel aegadel. Kõigile on siin koht.

Küsingi Taevaskoja Emalättelt, mida arvab ta meie riigi sajast eluaastast.

Ja kõige kummalisem on see, et minuga ei kõnele vaid Emalätte puhas allikavesi oma sulinaga. Sõna sekka ütlevad mööda ruttav puruvanakesi jahtiv vesipapp, sammeldunud ohvrikivi kõrgel allika kohal. Kõver kuusepuu allika kõrval asuvas metsasalus, selline, mille ladvas põlisrahvaste sõnul nõiad tantsivad. Saja aasta vanused kirjad kõrgel Väikese-Taevaskoja seintel ja kangast kuduv neitsi Neitsikoopa Kuldallikal.

Nende salasõnad saavad kokku selliseks looks:

“Olen näinud 100 aasta jooksul Eesti riigi häid ja halbu päevi. Olen näinud, kuidas looduse hoidmine on eestlasi pannud kokku hoidma ja kuidas mõõdutundetu looduse hävitamine on viinud kurvameelsusesse ja hävingusse. Kuidas vanad pärimuslood on pannud rahva kasvama ja kuidas võõrad unistused rikkunud meie olemuses asju jäädavalt. Kuidas memme-taadi sõnajõud on vägevam, kui mistahes bürokraatlik seadus või keeld.

Ma olen siit punase pae nõlvast välja voolanud kauem kui keegi mäletab, küll mäletan mina neid inimesi, kes tulid siia peitu, kui võõrad sissväed lähenesid. Tasapisi uuristasid nad mu koobast suuremaks ja kõrgemaks.

Siis oli sügavamal hea peraga varjus püsida, kuni vallutajate väed kaugemale läksid. Ikka pakkusin ma neile kuiva peaalust ja maitsvat joogivett. Siin oli me rahvas nagu kaitsvas emaüsas.

Ah, et mis siis sai, kui oma riik tuli? Ega ma seda riigi sündimist siit metsade vahelt täpselt näinud. Aga sellest ajast hakkasid nad siin sinimustvalgete lippudega marssima ja laulma, ikka jaanipäeva ajal. Suured jaanilõkked olid siin jõekäärus, nägin seda päris lähedalt, tollal ulatus mu kaljuserv veel jõeni. See oli ilus aeg, inimeste unistustes oli veel kohta loodushoiul.

Lastele räägiti lugusid sellest, kuidas mu kaljusse ei tohi kraapida nimesid, sest muidu viib vanakurat minema, sest ikka tulid poisid ja proovisid köiega kõrgelt alla rippudes oma nime kõige nähtavamale kirjutada. Aga nii mu esimesed liivajoad pudisema hakkasid. Vahvad olid ka lood sellest, kuidas mu vesi aitab noori naisi käima peale, tegelikult nägin nii mõnelgi suveööl, kuidas käima peale sai mu rahvas kahe noore armatsemisest koopas. Aga nii väike rahvas peabki suureks saama.

Aga sedamööda, kuidas rahvast rohkem sai, tekkisid ka plaanid, kuidas mind ära kasutada. Küll olid uhked need paadisõitjad, kes must mööda tuhisesid ja need lendõngega forellipüüdjad, kes oma pikkades kummikutes mööda jõge käisid.

Natuke ehmatasid mind mõtted saeveskite rajamisest jõele, aga eks jõel põksus sadede allikate vee jõud soontes. Natukene vähemaks jäi sellest aegajalt mu vetevoog.

Siis äkki aeti metsa vahelt läbi kaks raudset rööbast ja raudruunadega hakkas siia tulema tohutuid inimmasse linnadest, mis senini nii kaugel olid paistnud. Kui varem olid vaid jaaniöösel poisid üleval Taevaskoja lael kahe kihelkonna piiril kakelnud, siis nüüd ehitati siia lähedale kohe suvitusrajoon. Peitsin end ühel aastal üle hulga aja liivakardina taha.

Tasapisi kanti liiv siiski eest ära ja nägin kaugelt, kuidas sõjavanker üle maa jooksis ja hoopis uued inimesed Taevaskotta tulid. Ühtäkki tekkis neil mõte siia suur hüdroelektrijaam ehitada. Paljud mu sõsarad Saesaare taga koobastes maeti vee alla ja punaste lippudega inimeste lööktöölaul mattus mürisevasse vetekoske.

Peagi hakkasid aga muistsel jaanitulepaigal käima nii suured peod, et pärast ööd oli mu koobas helkivaid viinapudeleid täis, kuidagi enesehukatuslik tundus see teguviis. Kas kadus lootus rahvana püsima jääda?

Siis tuli aga üks mees, kes pani mind looduskaitse alla ja sain natuke rahulikumalt puhata. Mu juures käisid loodushuvilised inimesed, uurisid mu linde ja taimi, laulsid lõkete ääres unistuslaule.

Mu koopalaelt üleminev tee toodi mu jalge ette ja vahepeal varisenud liiv kanti laiali suureks puhkeplatsiks.

Veel üks üllatus tabas mind siis, kui minu juures hakati väntama filmi. Tore oli näha seda tegemist, aga kohati mindi ikka liiale. Taevaskoja kaljule toodi rasked masinad ja mu koopa seintelt raiuti labidaga maha kõik nimed. Aga see-eest olen ma nüüd filmikangelane.

Kui Eesti jälle vabaks sai, siis olen tõstetud kõige tähtsaima pühapaiga staatusesse kogu riigis. Minu veega ristitakse lapsi, mu juurest saab emaõnne, mu juurde puudele saab jätta soovipaelu. Mu vesi on maitsev.

Et miks ma end siis liivaga varjan? Eks igaüks tahab vahel puhata. Aga nüüd tahan ma jälle inimeste abiga vabalt voolata ja näha, mida te siin riigis järgmise saja aasta jooksul ette võtate.” 

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

ÜLESKUTSE: Läheme lippudega hiide! 

Kutsun teid pühapäeval, selle kuu 25. päeval minema lippudega oma kodukoha hiide või püha allika juurde, et luua Eesti Vabariigi teisele sajandile ilus ja vägev algus. Lubame oma kodu, riigi, valla või linna, kaitseliidu maleva, kooli, korteriühistu või muudel lippudel esivanemate pühapaikades vabalt lehvida, pühitseme neid pühade allikate veega. 

Kodukandi pühapaiga ülesleidmisel saate abiks võtta eelmisel aastal ilmunud raamatu "Pühapaikade teejuht". 
Palun jäädvustage see hetk ja jagage seda teile sobivas veebikeskkonnas teistega.

Mina ise ootan teid pühapäeva hommikul kell 12.00 Taevaskoja parklas, et saaksime üheskoos suunduda sini-must-valgete lippudega Taevaskotta, kus pühitseme riigi sünnipäeva auks lipud püha Emalätte veega. Anname üheskoos vande, et seisame jätkuvalt oma maa ja rahva eest, austame esivanemate pärandatud väärtusi ja teadmisi ning oleme ustavad oma riigile ja rahvale. 

Olgu teile teada, et 1884. aasta 5. juunil pühitsesid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed esimese sini-must-valge lipu Pühajärve ääres selle püha veega. "Taara vaim, kes Eesti rahvast senini kõigest viletsusest hoolimata elul on hoidnud, olgu silmapilgul ja ka edaspidi meie kaitsjaks," ütles toona EÜSi esimees Peeter Hellat, pühitsedes lipu Taara nimel eesti rahvale. 
EÜS taaspühitses Eesti lipu 1994. aasta 4. juunil Pühajärve ääres. 

Olulisi hetki on hiites olnud teisigi. 3. mail 1930 kogunes Jõhvi külje all asuvasse Tammiku hiide Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistama 2000 inimest. 
1936. aastal aga liikus Väike-Maarja, Kiltsi, Avispea, Raeküla, Kurtna, Äntu ja palju teiste kohtade rahvas „jalgsi, jalgratastel, vankritel, autodel ja omnibustel“ Ebavere mäele, kus süüdati võidutuli. 

Oleme oma esivanemate tavade väärikad jätkajad! 
Igaüks meist saab oma maa ja rahva heaks midagi teha!

Tiit Kaasik, virulane

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.