Ma usun, et viimasel nädalal on teile, nii nagu mullegi, palju muret teinud mullamurelased. Pisikesed mustad sipelgad. Just mustadeks sipelgateks neid enamus inimesi kutsubki.

Punased sipelgad - nende tegelastega oleme tuttavad peenart rohides või vabaõhukontserditel maas istudes. Need tegelased hammustavad kambakesi, kui nende pesale istume ja siis kiheleb kogu hammustatud koht nagu oleks nõgesega vihutud.

Punased sipelgad on küll valusad, aga mustad, vaata, et veel vastikumad. Nemad tassivad lehetäisid oma pesast meie lillede ja aiapuude otsa ja käivad siis sealt oma magusat lehepiima lakkumas.

Aga mustade sipelgate komme on meile ka tuppa kolida. Kus ukses või aknas väiksemgi pragu, sealt nad sõbralikus pikas ketis sisse marsivad ja otsivad meie elamisest kõike, mis süüa kõlbab. Eriti kiiresti võtavad nad suuna just kööki. Kus siis sööginõude alla poevad ja selle tõstmisel kibeledes laiali jooksevad.

Mullamurelased muudavad oma pesasid ehitades tõesti mulla muredaks, nii ei ole nad tegelikult oma nime saanud perenaiste murekortsude järgi näos.

Aga murelaste osaks on ka mätaste tekitamine. Nad suudavad lühikese ajaga sileda muru mättaliseks teha – pruugib seal vaid mõnel kõrrelisel või võilillel kasvama hakata, kui selle ümber tehakse kuhikpesa. See kuhil muudkui kasvab, aga ei saavuta muidugi samasuguseid mõõtmeid nagu termiitidel. Aga jalgpalli sellisel murul enam mängida ei saa. Õuemurul armastavad nad enim võilillede juurte kõrvale oma pesa kuhjata.

Need pisikesed tegelased suudavad ka õue elektrivoolus lühise tekitada, kui muldpesa satub juhtmete lähedale.

Küsite nüüd, et kuidas murelastest lahti saada?

Koonerdage mürgiga ja kasutage tomativõrseid ja muid looduslikke vahendeid. Aga üldiselt tuleb varuda aega. Ükskord hakkab vihma sadama ja siis kaotavad nad võimu meie üle.