Jaanitule rõõm

Enviado por Looduskalender el Sáb, 23/06/2018 - 09:09
Autorid

Kirjutas Kristel Vibaste

Foto Arne Ader

Jaanituli Otepää linnamäel

Jaanituli Otepää linnamäel

Cuerpo

Tihti kuuleme nurinat, et jaanipäeval sajab meil alati vihma. Sajabki, suure tõenäosusega, sest Eestis sajab merelise asendi tõttu kahel kolmandikul päevadest.

Aga võibolla ongi seetõttu meil tulepühasid nii palju. Tuld tehakse kolmekuningapäeval, küünlapäeval, maarjapäeval, jüripäeval, volbripäeval, jaanipäeval, leedopäeval. Alles lauritsapäevast, 10. augustist saabub täielik tuletegemise keeld kuni hingedeajani. Sest juuli viimaste nädalatega saabub meile tavaliselt kuum põuaperiood. Vanasti oli sel ajal rangelt keelatud isegi toas tule üles võtmine.

Sel aastal tuli põud ootamatult vara. Mäletan, et käisin 28. aprillil Laiuse Siniallikal ja riisusin allikasilma kinni ning laususin: “Nüüd vihma enam ei tule. Kõik.” Ja üllataval kombel pole ka poolteist kuud praktiliselt ei sadanud. Nii et tasub sõnadega ettevaatlik olla.

Kui nüüd järgi mõelda, siis mäletan siiski ka lapsepõlvest selliseid kuivasid kevadeid, kus isegi jaanitule tegemine keelati.

Ja kuigi vihma on nüüd pudisenud, on ikkagi paiku, mis ülikuivad ja kust peaks eemale hoidma.

Tänavune aasta näitas meile selgelt kätte, miks lageraie ehk tänapäevase nimega uuendusraie Eestisse ei sobi. Ei sobi sel põhjusel, et kui kõik puud ära raiuda, siis sureb ka metsa alustaimestik ja sellise kuivaga muutub ta krõpskuivaks. Sellises paigas piisab vaid väikesest sädemest mootorsõidukilt või ka metsaskäija poolkustunud konist või pudelikillustki, et tulekahju leviks minutitega mitmele hektarile. Ja pole selleks vaja suurt tuult, suure leegiga põlemine tekitab temperatuuride erinevusest ise tuule ja sellist kahjutuld on väga raske ohjata.

Ma ei imesta, et põlevad eelkõige sõjaväe polügonide alad. Kes veel nõukogude aega mäletab, siis Aegviidu metsad põlesid ka siis. Metsanduse õppijatele toodi näiteks Jussi mägede kanarbikuga kaetud põlengualasid, need olla samasugused paigad nagu puudeta Inglismaal, kus faasanijahiks vajalike alasid põletatakse.

Veel õpetati metsameestele, et rajada ei tohi okaspuude monokultuure, need tuleb panna tuleohtlikes paikades vahelduma lehtmetsadega, mis peatavad tule leviku hoo. Paraku on praegu lageraielankidele rajatud hektarite suurused männi- ja kuusenoorendikud põlengutele hea tulehakatus.

Ja ma mäletan ka aega, kus suvel olidki tõesti tuletõkketeedel tõkkepuud ees, metsa lihtsalt ei tohtinud minna. Seda kontrollisid sajad metsavahid, kes päevas mitu korda ronisid tulevalve tornidesse, seda tööd tegema värvati suvel ka koolimetskonna liikmeid.

Ilmselt ei õnnestu meil muuta metsanduspoliitikat, see aetakse lõpuks nii rappa, et midagi enam võtta ei ole ja siis pakutakse keskkonnaministri kohta ehk mõnele metsahoidlikumale inimesele, kes peab hakkama kõike otsast üles ehitama. Aga paar-kolm aastat on veel selleni aega.

Seni saame mõelda, kuidas tuli meie veel alles olevatesse metsadesse ei pääseks. Ka jaanituledest. Ma loodan, et teil on täna olemas tulevaht, kes õhtust tseremooniat juhib ja tule lõpliku kustumiseni valvama jääb.

Kindlasti on rehvide ja plasti põletamine jaanilõkkes rumal. Aga veel ohtlikum on põua ajal lõkkesse panna sädemeid tekitavaid asju. Kõige hoogsamalt pilluvad sädemeid lehtedega puuoksad. Ja isegi männi- ja kuuseoksad. Iga peopesasuurune õhuke asi viib sädeme saja meetri kaugusele või kaugemalegi, kus me tema tegevust enam kontrollida ei viitsi.

Võibolla tasub sel aastal veel isegi ümber mõelda ja suur tuli süütamata jätta, ajada vana kombe kohaselt tõrvatünn või õliga immutatud tünn lati otsa. Ja lasta sel kõrgel ja valgussäravana meile head uut õnne tuua. Kas teate, et jaani pealõkke põlemise ajal polnud kombeks ümberringi tantsida ja trallitada, vesteldi omavahel ja jälgiti tuld.

Ja tegelikult unistas mu kaasa Mikk Sarv ajast, mil jaanituled saavad jälle pühadeks lõketeks, kus põletatakse kõige kuivemat ja ilusamat puitu. Mitte prahti. Midagi sellist teevad skaudid oma laagrites. Ja lõkkele tasub kinkida suhkrut, šokolaadi ja muud head ja paremat, mida isegi armastate. Lõke on maias.

Ma ise lähen täna öösel kell 12 hoopiski Alatskivi Punasele allikale tervist ja nooruslikku vaimu loitsima. See on ainuke Eesti noorendav allikas, aga ka seal peab teadma, kust nooruse vägi välja voolab. Kes lähedal, tulge allikale.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.