Looduskalendri minutid Vikerraadios: Luigelill

Enviado por Looduskalender el Jue, 19/07/2018 - 05:05
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Luigelill

Luigelill

Cuerpo

Põdrakanep on oma õiekobara pikalt lahti venitanud ja juba õitseb selle ülemine tutt. Karvane pajulill aga alles alustab ja väikeseõieline on ikka veel meeste hädade leevendamiseks korjamisküps.

Kollased ilmasambad - vägiheinad sirutavad end kõrgelt üle niitude, nii kollasekarva üheksavägine, kui ka sinkja südamikuga must vägihein. Nende madalam ja hõredam koopia maarjalepp, aga hakkab juba õitsemist lõpetama.

Palderjan pudistab viimaseid roosakaid õisi ja kui tema juur välja kaevata, on sellel juba vänge kassihimurohu lõhn. Lääne-Eesti teede ääres õitseb valge sõlekujuline metsporgand, kollane moorputk aga juba lõpetab.

Aga veel on vete ääres põnevaid kõrgujaid. Õitsevad kaks kenade roosade õitega taime konnarohi ja luigelill, mis näevad mõlemad välja nagu aianduspoodides müüdavad kuukingad.

Harilik konnarohi

Harilik konnarohi

Konnarohu lehed meenutavad natuke teelehte ja nii on ta oma ladinakeelse nimegi saanud teelehe järgi, nime esimene pool on laenatud keldi keelest ja nii võibki teda nimetada vesi-teeleheks. Kuid konnarogust meil raviabi loota ei ole, tema mahl on mürgine.

Kuid õied on tal ilusad, sentimeetri suurused kolmetised kaunitarid ja asetsevad korrapäraselt hargnevate õieraagude otsas.

Luigelill seevastu on tõesti kaugelt vaadates väga sarnane meie poti-kuukingaga. Kuid roosad puhkenud kolmetised õied meenutavad putukaid.

Luigelille haprust ja ilu on kiidetud ka rahvajuttudes:

“Ennevanasti elas Peipsi ääres imekaunis luigekaelaline neitsi. Kosilasi käis tal kõigist ilmakaartest, isegi Saaremaalt olla noormehi käinud ta värava ette kosjakaski toomas. Siiski saatis neitsi kõik tagasi, kuna ta end veel liialt nooreks arvas mehelemineku tarvis. Kord aga tulnud vett mööda suur sõjavägi uhkete sõjapealikutega, kes tahtnud neitsi tugevama õigust kasutades endaga kaasa viia. Neitsi palus luba viimas korda kodurannaga hüvastijätmiseks jalgupidi vees käia, mida talle ei keelatud. Kui ta põlvini vees oli, õhkas ta: „Armas Looja, tee nõnda, et ma siit eales lahkuma ei peaks!“ Samal hetkel oli neitsi kõigi silmist kadunud, vaid imekaunis roosa lilleõis pika saleda varre otsas jäi meenutama siin rannas kunagi elanud kaunist tütarlast. Sellest ajast peale võib igal pool Peipsi ääres leida luigelille.”

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.