Valge-toonekurgede pesaalune jooginõu. Eilne lugu LK-s: LINK

Ilmavana on ikka vihmaga nii kokkuhoidlik, et tasapisi hakkavad kuivama juba ka kõik seisuveekogud.

Mu vend Enn Vilbaste ütleb, et ei mäleta Nigula raba järves nii madalat veeseisu – isegi kivid, mida kunagi näha pole olnud, on juba veest väljas. Rabaäärsed tiigid on kuivanud tilgatumaks. Kobraste elu läheb nüüd igatahes kriitiliseks.

Aga janus on ka kõik taimed ja loomad. Õhtuhakul võime allikate ja jõgede ääres kohtuda selliste loomadega, kes kunagi end näha ei anna.

Mesinikud seavad üles mesilaste jooginõusid ja loodusest hoolivad inimesed panevad välja ka linnujooginõusid. Need on praegu sama nõutud, kui talvised linnusöögimajad.

Hästi sobib selleks mõni suurem taldrik, mis ei ole väga suure süvisega ja mille äärel oleks lindudel võimalik istuda.

Kaja Kübar räägib, et selline jooginõu ei ole lindudele praegu vaid joomiseks, vaid õhtupoolikul peale lämmatavaks muutunud õuekraade võtavad linnud seal ka mõnusasti vanni.

Ta räägib, et vees sulistamas võib siis näha nii linavästrikke ja varblasi – meie kõige tavalisemaid inimkaaslejaid, aga ka puukoristajaid ja ohakalinde. Koguni meie rahvuslind suitsupääsuke ei ütle õhtusest vannist ära. Kui muidu võib teda näha sama tegemas loikude ääres, siis linnujooginõus sapsitakse mõnuga.

Suitsupääsukeste esimene põlv on lennus, teine kurn pesas piiksumas.

Aga jooginõu kusagile aianurka kuluks ära ka siilidele.

Meeles peab aga pidama, et seda veenõud tuleb vihma alguseni pidevalt täita, nii nagu linnusöögimajagi talvel. Sest meie sulissõbrad muutuvad seeläbi meist sõltuvaks ja uue joogikoha otsimine võib võtta janusel linnul liiga kaua aega.