Äike vallandab õues ajutise külmahoo, kogu loodus „külmetab“ 20 soojakraadi juures. Kuid naerev päike puistab päeval pilveaugust jälle troopilist kuumust ning liblikatants mu aialilledel läheb käima.

Mul on moodne liblikaaed, nagu kõikjal Euroopas nüüd kombeks on. Olen otsinud taimi, mis lõhnaks ja liblikaid meelitaks. Nii kirevat liblikaelu aias ei mäletagi. Admiralid, päeva-paabusilmad, ohakaliblikad, sekka lehevarjus mõni öine kaunitar. Üks kaunim kui teine. Tulebki üks pruuni-valge-oranžikirju ohakaliblikas, maandub violetselt hurmava lavendliõie peale – tõeline kaunitar siin põhjamaal! Rahulikult ja elegantselt maandub ta õievarrele, sätib tiivad kokku, sirutab oma pika rullis „elevandilondi“ nektarikarika poole ja imeb, ikka mõnuga, pikalt ja rahulikult… seni kui tavatult suurt suutäit nägev varblane talle tuule alla teeb. Kuid soe ilm ja särtsakus päästab kaunid tiivad - kirju iludus on ka osav lennuvirtuoos.

Inimlapsi on aga vallanud ravimtaimede korjamise tung, ei jää ju sellised ilmad igavesti püsima.

Kui eelmise nädala alguses kurdeti, et Põhja-Eestis ei ole raudrohtu, siis käisin spetsiaalselt uurimas.

On ja kui palju veel, kuigi tänavu on nad lühemad ja juba kergelt puitunud. Muidu kipuvad sel ajal vastpuhkenud õied veel pärast korjamist longu vajuma. Ju pole sel aastal mõnele otsijale raudrohu väge vaja, kui nad ise end peidavad.

Ain Raal ütleb, et raudrohtu peaksid endale varuma need, kel probleemid seedekulglaga ja kel vaja organismi kaitsevõimet tugevdada.

Ain ütleb, et korjata tasub kõige tavalisemat – harilikku raudrohtu, tema velled võsaraud-rohi ja ida-raudrohi, mida Peipsi kallastel palju on, pole nii suure väega.

Põnev on ka see, et kui vanasti arvati ravitoime on suurem hariliku raudrohu roosade õitega alamliigil, sest see tundus eriline, siis päris nii see pole. Temas on küll rohkem antotsüaane, kuid raviainete - eeterlike õlide sisaldus on suurem just valgete õitega raudrohul.

Raudrohu puhul on kõige kavalam lõigata taimelt vaid avanenud korvõisikuid, igasugune varrelisand ei anna teele midagi juurde, võtab vaid säilitusruumi. Kuid mulle meeldib siiski korjata kümne sentimeetri pikkuseid raudrohu õitsvaid latvasid, neid saab ka ilusateks kimpudeks köita. Hetkel kui raudrohu õisikutesse ilmub pruuni, on korjamise aeg läbi. Tänavu saabub see aeg tavalisest varem.