Emakala ehk kiviluts          Zoarces viviparus

Just pulmaaeg ongi sobiv võrdlus imetajatega, aga lugu on järgmine.

Isaskala viljastab marja emaskalas kehasiseselt ja emaskala munasarjas arenevad marjateradest maimud. Niisiis on kiviluts vivipaarne kala ehk meie ainuke elussünnitaja.

„Poegimine“ algab novembris, kuid võib kesta veebruarini välja. Muidugi pole emakalade järelkasvu hulk kudekaladega võrreldav sest kalapoegi sünnib alates kümnekonnast kuni neljasajani. Maimud alustavad koheselt iseseisvat elu meretaimestiku varjus.

Merekala, emakala ehk kiviluts on magevees elutseva lutsuga sarnase pehme kehaehituse ning ka uimede paiknemisega. Pulmlemise ajal muutub muidu kollakas seljauime serv telliskivipunaseks. Peamiselt pruunitoonilise kala nahal puuduvad soomused, kõht valkjas.

Elupaikadeks, liivase ja kivise põhjaga rannikumeri, seda kuni 25 meetri sügavuseni. Esineb arvukalt Liivi lahes Ruhnu ja Kihnu vahel ning paiguti Soome lahes.

Toitutakse peamiselt põhjaloomastikust: ranna- ja lamekarbid, kilpvähid, kakandid, merikilgid, harjaslimukad... Nii sügisel, kui kevadel õgivad kivilutsud kudeva räime marja.

Toiduahelas kuulub emakala saagiks röövkaladele: ahvenale, tursale, angerjale, meriforellile ning erinevatele merelindudele eriti kormoranile.

Muuhulgas emakala on Läti rahvuskala ja seal ei möödu ühtegi suursündmust, kus rahvuskala toite ei pakutaks – maitsva valge lihaga kalast valmistatakse sülti ning suitsetatakse. Kuumtöödeldud kala luud värvuvad roheliseks sest sisaldavad fosforiühendit vimaniiti. Tasub igal juhul proovida.

Hõbekajakas emakalaga