Hõbehaigur       Egretta alba

Paljud linnumeestes hindajad peavad hõbehaigruid Euroopa kaunimateks lindudeks, mis muidugi rohkem maitse küsimus…

Meie looduses on nende pesitsemine juba tavaliseks muutunud just oma sugulasliigi hallhaigrute kolooniate servaaladel, kus nad koos ilma erilise tülinata hakkama saavad, aga toidukonkurendid ollakse kalade püüdmisel igal juhul.

Hõbehaigur

Just juuli teisest poolest on neid sagedamini näha. Pesitsejad koolitavad noorlinde ja veel mittepesitsevate lindude salgad hulguvad toiduotsingutel ringi. On päris naljaks vaatepilt kusagile just saabunud linnusalka näha lehtpuude peenetel okstel turnimas.

Suuruselt ja lennupildilt hallhaigrutele sarnased, aga valge sulestikuga ja pikkade tumedate  jalgadega ning kollase nokaga. Kehapikkust koos väljasirutatud kaelaga üle meetri, tiibade siruulatust pooleteise meeri ringis  ja kaalu vanalindudel üle kilo. Lennupildis ulatuvad tumedad jalad üle sabatipu.

Tartumaal Tüki küla hallhaigrukoloonias ongi registreeritud 2008 aastal esimene kindel hõbehaigrute pesitsemine – seega kümme aasta tagasi. Kuid esimene hõbehaigru vaatlus on registreeritud 1914. aastal augustis Saaremaa lõunaranniku läheduses, Tulpe saarel ja vaatlejaks parun Otto von Buxhoeveden. Kuuskümmend aastat hiljem 1975. aasta mais vaadeldi hõbehaigrut üle pika aja  Põlvamaal Võõpsu luhal ja kui järgnevatel aastatel oli lindude kohtamine ornitoloogide hulgas arvestatavaks harulduseks, siis nüüdseks ajaks juba tavaliseks, aga ikka kaitsealuseks liigiks.

Tegelikkuses on põhjust oletada, et liik võis pesitseda Eestis ka paari sajandi eest kuna oli Euroopas tõeliselt arvukas. Muutuvad inimesed ja moed sest umbes sellel ajal hakati lind nende kaunite sulgede pärast massiliselt küttima.

Hõbehaigrud