Siidisaba ehk viristaja            Bombycilla garrulus

Kuula Loodushelist siidisabasid viristamas: LINK

Ilmade külmenedes on põhjapoolsemaid pesitsejad meile oma suvistelt elualadelt juurde saabunud.

Meil tänavu pihlakasaak „ikaldus“, seega võiks ennustada, et siidisabad jäävad meile vaid lühiajaliselt peatuma. Rändurid leiavad nälja kustutamiseks veel puudelt õunu, viirpuumarju, arooniaid, aga kõike muud söödavat leidub juba kasinalt.

Siidisabad rändavad päevasel ajal. Salgad jäävad enamalt jaolt alla sajapealisteks, kuid mõnel üksikul aastal pole haruldased ka tuhandetesse lindudesse küündivad parved (tänavu me selliseid näinud pole). Rikkalikumat toidulauda otsides jõutakse vahel koguni Vahemereni.

Binokliga uurides näeme selgelt vana ja noorlindude erinevusi: tänavusuvistel noortel puudub veel must laik kurgul, tiivad on vähemvärvikad ja sulestiku siidine läige tuhmim. Vanalindude jalgade värvus must, noorlindudel punaks.

Huvitav, et lennupildis näevad siidisabad välja tumedad, kuid vaatleme parem lähemalt kaunite tundralindude välimikku: siidiselt läikiva sulestiku põhivärvideks on siidhall alakeha ning punakaspruun. Silmadel must mask ja kurgualune laik sama värvi. Nii vana-, kui noorlinnud kannavad uhket peatutti. Nokk tugev, veidi kõverdunud otsaga. Tiivasulestik must, aga „kaunistuseks“ nii kollast, valget, kui punast. Hoogsulgede tipud kollased nagu ka sabaots.

Siidisabade sulestiku värvidest võiks veel päris pikalt rääkida, kuid jätame selle huvitatud vaatlejale avastamiseks.

Siidisabade vaatlused: LINK

Siidisabad vahtraladvas