Pöialposs            Regulus regulus

Vastu talve kohtame pisikesi ja äärmiselt vilkalt toimetavaid pöialpoisse (videole on neid kaadrisse üpris keeruline saada – kes proovinud see teab), kas meie kuusikutes või kuuse enamusega segametsades, kuid ka männikutes ning ranniku kadastikes.

Paigalindudele on saabub lisa nii põhjast, kui kirdest, aga öörändurid pole lihtsalt märgatavad.

Päevasel ajal toimetatakse sõbralikult väikestes salkades, kus kuni kümmekond isendit. Sageli riputakse okstel sarnaselt tihastele, vahel sooritavad pöialpoisid ka lühiajalist paigallendu. Pakaseliste ööde üleelamiseks koondutakse „linnupundardesse“ - eks ikka soojuse säilitamiseks.

Suurem osa praegusest lühikesest päevast kulub loomulikult toiduotsingutele. Aasta ringi putuktoiduliste elu võib talvisel ajal ja ilmastiku muutudes (jääävihma, jäite või härmatise korral) üpris keeruliseks kujuneda.

Ämblikulaadseid, talvituma peitunud putukaid või nende vastseid otsitakse puuokaste vahelt. Hooghännalisi ja lesti puukoore pragudest, samuti maapinnale pudenenud metsaprahist, sageli ka suuremaid kive katvast samblast.

Euroopa kõige pisemate lindude pikkus jääb alla kümne sentimeetri, kaalu vaid viis kuni seitse grammi.

Pöialpoiste seljasulestik on oliiviroheline, kõht helehall, kollaka varjundiga. Tiibadel kaks kitsast valkjat vööti. Saba lühike.

Pöialpoiste silmatorkavaimaks tunnuseks on mustaga ääristatud „kuldne“ pikitriip lindude pealael, mis emaslindudel kollakam. Isaslindude „kuldses“ triibus leidub leekpunaseid sulgi, mistõttu näibki peatriip veidi tumedam.

Nööpnõelapea sarnastel tumepruunide silmade ümbrus on helehall, pisike nokk mustjaspruun. Lindude jalad pruunid.

Varatalvine arvukus on mõningatel aastatel küündinud kuni miljoni isendini.

Pöialpoiste vaatlused: LINK

Pöialpoiss