Nagu traditsiooniks, teen ka sel aastal ilma-aasta kokkuvõtte.

Aasta algus oli lummavalt kaunis ja lumerikas. Koos sõpradega tegin imelisi käike Varangu, Tiirike ja Kambja allikatele. Ja kuigi aasta oli veerohke, oli allikatele halb aasta, paljudes kehvema äravooluga allikates läks vesi roiskuma. Loodetud 365 allikast jõudsin läbi käia vaid pooled, see eest avastasin, et Eestimaal on kõikjal imelisi allikaid.

Sarapuu-urvad

Sarapuu hakkas Lõuna-Eestis tolmama juba 6. märtsil. Siis olid allikate juures väljas ka esimesed väga unised lapsuliblikad. Lumikellukesed õitsesid juba 15. märtsil, sinililled 29. märtsil.

Valge-toonekure paarid olid pesal juba 15. aprillil, võililled puhkesid 22. aprillil.

Ploomid õitsesid mai esimestel päevadel, 10. mail olid väljas ka maipõrnikad. Õunapuud puhkesid 16. mail. Suurvesi ei tõusnud Eestis sel aastal rekordkõrgustele. Järgnes kiire, õiterohke ja paljulubav kevad.

Jahmatavalt jahe ja vihmane juuni, hädaaeg mesilastele. Jahedus ja vihm jätkumas juulis. Suplusvesi oli nii külm, et suve esimeses pooles ujusid vaid talisuplejad.

3. juulil tormas tromb üle Eesti. Keeristorm niitis Lõuna-Eestis vanu põlispuid Urvaste ja Maaritsa kalmistutel, otsani kukutas maha metsa Põrgulättel.

 

Valge klaar

Kukeseeneuputus juulis-augustis, rohkem kui kunagi varem mu elus. Õunapuud otsani õunu täis, tänavatel korvid õuntega möödakäijatele.

Esimene lumi tuli juba 25. oktoobril, sai teha kohe ka lumememme. Tuli lehtedes puudele ja õitsvatele lilledele. Roosid ja maranad õitsesid lume all edasi. Vaarikaid oli võimalus korjata veel lumisest aiast.

Aasta lõpukuud olid nagu vahetusse läinud, november oli paksu lumega talvekuu, detsember lumeta ja pime sügiskuu. Ilmavalgust nägi minu KUKU Ilmaparandaja lugudega Petrone Prindi raamat “Looduskirju”, kus sees 6 aasta loodusvaatlused ja kõnelused puudega.

Viiendaid aasta-aegu ei jõudnud keegi lugeda. Vesi tõusis kõikidel aastaaegadel Soomaal aina üle kallaste ja jälle vajus. Detsembris kaanetas pakane suured veeväljad ja kelgumatkad said alata.

Ja nagu ikka, palusin sõpradel öelda, mis oli ilma-aastas erilist.

 

Pihlapuu

Pärimusetark Marju Kõivupuu ütleb, et “Kõik õitses sel kevadel korraga - kastanid, sirelid, kõik-kõik-nagu oleks kuhugi kiire ja mis mind hämmastas - pihlakad olid punased juba juuli lõpus - Lõuna-Eestis, see oli ebatavaliselt vara. Sel aastal sain juhendada huvitavaid loodusretki – tore, et looduslikud pühapaigad pakuvad ka laiemale ringile huvi - inimesed tahavad neist palju teada. Üks on see, et me räägime sellest, et nad on olulised, aga rohkem peaks hiiepaiku tutvustama - iskilik suhe on alati palju olulisem vahendatud teabest või nö loosungitest - tuleks, peaks, võiks!”

 

Endise metsavahikordoni saun Madisemäel

Ravimtaimetark Ain Raal räägib seekord hoopis saunauudise: “Sain teada hämmastava uudise, et kivid oskavad häält teha - kassi, täpsemalt surmaagoonias vaevleva kassi häält teha! Otsisime kaua koos abikaasa ja naabriga meie saunast olematut kassi taga, kaalusime juba päästeameti kaasamist, kuni lõpuks tabasin, et "kassi" hääl lähtub ämbrist, milles ma soome graniidist kerisekive pesin, olles pisut aega tagasi neilt vee pealt ära valanud.”

 

Sääsesuvi

Putukateadlane Urmas Tartes kõneleb: “Putukate fenoloogia läks 2 nädalat ette ja sinna ka jäi. Tänu augustikuistele sadudele oli ka sügisel palju pistesääski.”

 

Kägukimalase hommik võilillel

Botaanik Tiina Elvisto ütleb: “Juunis-juulis uurisime doktorandiga Tallinna jäätmaid, mis on asustatud õitsevate taimedega, nagu ristikud, hiireherned, ussikeeled, mesikad. Kui sajuse ilma sekka juhtus päikeseline ilm, olid õitsejad täis maamesilasi. Kimalasi oli kümneid, neid oli sadu, neid oli tõepoolest palju.

Jõulu- ja talveootuses on rotid kaevanud mitu mõnusat urgu haljasala serva Estonia ja Välisministeeriumi vahelisele haljasalale, urusuudmetega platsi poole, kus mõned inimesed käivad tuvisid söötmas. Võib olla lippavad need närilised aeg-ajalt läbi ka Solarise keskusest või teisel pool haljasala asuvast talukaupade poest? Igal juhul näevad rotid välja terved, nende karv on tihe ja läikiv.

Niisugused naabrid meil pealinnas.”

 

Safransirmik

lmatark Vello Keppart kirjutab: “Oma metsas sai tänavu kõige rohkem safransirmikuid korjatud. Teisi seeni oli kasinamalt.”

 

Vainurästas

Loodusemees Arne Ader lisab piltidele toetudes: “Oli erakordne pihlamarja- ja õunaasta!

Porikuus tähendas see tavapärasest hulgalisemat rästaste läbirännet, milles jäid hallrästaste kõrval tooniandvaiks ka vainurästad. Kooljakuus tähendas see muuhulgas külmunud õuntega aedu külastavaid siidisabasid. Põnev oli näiteks veel see, et nii pihla- kui ka õunasaagi koristamisest võtsid tänavu innukalt osa ka hallpea-rähnid.”

Looduskalendri pidaja Gennadi Skromnov räägib veebikaameratest: “Suur hulk vaatajaid on küsinud, et miks ei näe metssea- ja karukaamerat? Põhjuseks metsloomade aafrika seakatk, aga eks me katsu vaatajate uudishimu korvata teiste ettevõtmistega.

Hea tulemi saime tänavu forellikoelmu kvaliteetse videoülekandega, kuigi kasutasime äärmiselt aegunud tehnikat. Katsetused  jätkuvad.

Aga otse looduses. Ei tea sarnast kestvate idatuultega sügist meenutada, mis meie merest vee viis – tavaliselt on meil sügiseti läänekaarte tuuled ning kõrge veeseis. Jõesuudmed olid sedavõrra  madalad, et lõhelistelt võttis see isu koelmutele liikuda.“

Hallõgija

Looduskaitsja Enn Vilbaste räägib: “Läbi Lõuna-Eesti tormas laastav tromb. Taheval oli see nii võimas, et inimeste pensionifondid kukkusid metsas suure raginaga, kohati on järel ainult suured lagendikud. Hall-õgija ilmus traatidele istuma juba oktoobris koos esimese lumega, mis ei ole väga tavaline.

 

Metskitsed

Karuema ja loodusgiid Kaja Kübar lisab: “Metskitsede arvukus on veidi taastunud, külmade ilmadega on karjas 11 looma.

Šaakaleid on Pärnumaa rannas juba nii palju, et kevadel rannaniitudel enam linnu-uputust ei tule ja lammastel kaovad šaakalite hammaste vahele talled.”

 

Kuu

Kuutark Mikk Sarv lõpetab: “Aasta alguses nägi kuuvalgust minu raamat “Kuu”, kust saab lugeda meie rahva ainulaadsest kuueosalisest kuukalendrist. Ja selle aasta Kuu oli tõesti eriline. Novembrikuu lumevalged ööd tegi veelgi kirkamaks haruldane hiigelsuur täiskuu, mis on nii lähedal Maale vaid korra saja aasta kestel.”