Noored mõmmikud augustikuisel metsasihil. Uudishimulikud!
Foto: Remo Savisaar

Minu esimene kohtumine ilvesega leidis aset 9 aastat tagasi, septembrikuu alguses. Külastasin siis sageli Alam-Pedja looduskaitseala, mis tundus mulle toona paradiisina. Ma ei mäleta ühtegi tühja käiku ja iga kord oli põnevus laes. Keda täna kohtan?! Ikka nägin mõnda põnevat imetajat või tiivulist. Metskitsi, põtru, rebaseid, kährikuid. Suurematest loomadest ma väga unistada ei julgenud, kuid eks karu-hundi-ilvese peale sai mõeldud küll. Jälgi leidus ja lootust oli!

Metskitsest toituv ilves elab inimesele nüüd uskumatult lähedal. Varem põhiliselt valgejänest eelistanud metsakiisu elas ka jänese elupaigas - sügaval laanes. Vaatamata sellele, et ilves on nüüd inimesele lähemale kolinud, on siiski harukordne, kui ilvest nähakse. Kuid vahel näib metsakiisu unustavat oma peidulisust ja võib istuda väga avalikult lagedal kohal. Hoidkem silmad lahti!
Foto: Tarmo Mikussaar

Tallinna loomaaia 79. sünnipäeval toimunud Ilvese tunnis selgitas Loomaaia direktor Tiit Maran ilvese puuri juures, kuidas teadlased said jälile, kas hunt on tugevam kui ilves. Ning loomaarst Aleksandr Semjonov kõneles loomaaia kõige ohtlikemast elukatest - ja need pole sugugi jääkaru ning tiiger, rääkimata ilvesest! 
Ilvese tunni korraldasid Tallinna Loomaaia Sõprade Selts, Aasta loom ning Tallinna Loomaaed.

Loomaaia 79. sünnipäeval, 25. augustil pühendame õhtutunnid Tallinna loomaaia vapiloomale, kes on ühtlasi aasta loom - ilves.  Algas ju 1937. aastal loomaaia kollektsiooni lugu just ilves Illust, kelle Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond sai kingituseks.

Väike-kärbsenäpi isaslind. 
Foto: Remo Savisaar

Tutvustaksin teile üht ilvese vähemtuntud, kuid silmapaistvat naabrit. Lind, keda kuulen või näen tihti ilveseradadel liikudes - väike-kärbsenäppi. Meie neljast kärbsenäpist on ta kõige metsalembesem. See, et ma teda kuulen ja näen, ei tähenda, et teda kõikjalt leida võiks. Vanad kuusesegametsad on tema lemmikuks. Ikka sellised, kus leidub surnud puid ja ka tuulemurdu. Ilvesega on neil sama eelistus!

Samal ajal, kui Elistvere loomapargis müravad ilvesepojad ja neid saab koha peale vaatama sõita, õpetab Remo Savisaar neile huvilistele, kes ka looduses ilvest kohata soovivad, kuidas oma soovi reaalsuseks muuta.

Selle aasta maikuus täitus mul üks ilus number – 10! Kümme ilvest, keda olen kohanud viimase kolme aasta jooksul meie looduses. Räägin teile väikese loo sellest viimasest kohtumisest.

Ilvesekutsikas Elistveres 2018. aasta augustis.
Foto: Tarmo Mikussaar

Ilvesekutsikad Elistvere külastuskeskuses 2018. aasta augustis. Video taustal on kuulda Elistvere loomapargi külastajate hääli - küll on rääkijaid palju! Ilveseemand Gella imetab kolme kutsikat aga nii rahuliku moe ja uhke olekuga nagu oleks tal ükskõik, mida maailm temast arvab: tema istub oma lemmikpuul - mis on nähtav ka Looduskalendri veebikaamerast - annab poegadele süüa ja kavatseb liigutada ainult oma ilusaid kõrvatutte!
Video: Tarmo Mikussaar

Elistvere ilves. Kolmest kahekuusest ilvesepojast Elistvere külastuskeskuses pole seni õnnestunud veel fotosid saada. Kuna pojad on nüüd juba küllalt suured, et aedikus rohkem ringi liikuda, saame kindlasti varsti ka toredaid pilte näidata. 
Foto: Tarmo Mikussaar

Mõne päeva eest tuli tähelepanelikult Looduskalendri veebikaamera jälgijalt Inglismaalt teade, et ta nägi ilvesekaameras ilvese poega. Ja tõepoolest, kõne Elistverre kinnitas, et emailves Gellal on kutsikad. Elistvere ilvesed pole pikka aega järglasi saanud ja seetõttu rõõmustas see kõiki väga, et just ilveseaastal Gella poegadega maha sai.

Halljänese kõrvad on pikemad kui valgejänesel. Pildistatud juunikuus.
Fotod: Remo Savisaar

Sel korral tuleb lühidalt juttu jänestest, kes teinekord ilvese toidulauale jõuavad. Meie looduses võib kohata kahte liiki – hall- ja valgejänest. Mina kutsun halljänest põllujäneseks ning valgejänest metsajäneseks. See iseloomustab keskkonda, kus nad peamiselt tegutsevad. Teinekord nende teed ka ristuvad ja nii võib valgejänest kohata metsade vahelisel põllul ja vastupidi.

"Ma ei otsigi ilveseid spetsiaalselt, vaid nad leiavad mind ise üles," kirjutab Annika Ratt, kes on aasta looma viimasel ajal pea 10 korda kohanud.
Foto: Annika Ratt