Ka kõige linnastunum inimene otsib nüüd endale maal katusekambri või aidanurga, kus võrkkiiges kõlkudes läbi lugeda arvestatav hulk armastusromaane ning magada ja unelda, magada ja unelda... Kogu seda puhkusemõnu looritab uimastav ebajasmiinihõng, imalmagus pojengiaroom ja valge ristiku ainulaadne lõhn.

Peenardel ja metsaservadel on valmis saanud maasikad, mida suhkruga hõõruda ja maapiimaga üle valada. Mmm... See on eestimaine paradiis. Ja võiks teha nii, et jaaniajal hülgame niitmise, laseme sirguda kollastel tulikatel, roosadel käokannidel, valgel ristikul ja õrnvalgetel köömnetel, nii et igal sammul vaataksid meile maast vastu otsekui „Muhu sussid“.

Aga selleks, et saaksite võrkkiiges rahulikult lugeda, tasuks lastele enne selgeks õpetada mõned lillemängud, neid, mida lapsepõlves isegi mängisite. Kas mäletate neid?

Sel nädalal on õitsema puhkenud esimesed tara-seatapud. Teate ju küll neid pikki liaanimoodi puude ja tarade otsas vonklejaid, millel suured valged lehtrikujulised õied. Põnev on see, et neid leiab üles ka jaaniööl, sest nad otsekui kiirgaks oma heleda õiega.

Vanarahvas nimetas seatapu väiksemat sugulast – kassitappu – pruudililleks, sest lastel oli tavaks kassitapust pruudipärgi punuda ja siis pulmi mängida. Sama saab edukalt teha ka tara-seatapu peopesasuuruste õitega.

Minu põlvkond tavatses lastaias mängida lõunamere saarte asukaid, siis sai seatapust tehtud lillekeed ümber jalgade ja käsivarte ning nii uhkeid kõhutantse tantsitud.

Jah, ja muidugi sai sealooma mängus – seatapuõis tuli panna nina ette, ninaga õhk välja imeda, ja siis üsna notsuilmelisena üksteist nügida – nii sai esmakordselt aimu ka sellest, mis on vaakum.

Neid ja teisi vanu lillemänge leiate minu kuus aastat tagasi ilmunud raamatus “64 ilmamängu”. Mängige jaaniajal lastega.