100 aastane Eesti Vabariik ootab kingitusi ja üheks vääriliseks kingituseks oleks minu arvates meie otsus hoida kodumetsa.

Selle OTSUSE võiksime teha juba enne kevadet.

Kel kodumets eraomanduses, nendel lihtsam. Tuleb läbi mõelda, missugune metsane paik meid kõige enam kutsub? Võib-olla suliseb just seal kevadel oja ja õitsevad sinililled... Võib-olla on seal sügiseti kõige ahvatlevamad lõhnad ja kõige kirkam lehesadu... Võib-olla on seal miskit muud lummavat. Valitud paika võiksime hakata edaspidi majandama püsimetsana.

Riigimetsa puhul peame oma otsuse ellu viima läbi keerulise kadalipu. Praegusel rohelisel ärkamisajal võiks see ehk olla võimalik juhul, kui suudame koonduda ühise jõuna. Esimese sammuna tuleb meil kaardistada riikliku otsustusahela struktuur - piltlikult peame teadma võimalikult täpselt, kes ja kus meie eest peale valimispäeva toimetab ja missugused on dialoogi võimalused. Järgmisel valimispäeval peame aga olema õige valvsad oma valiku tegemisel.