Lumikellukesed

Igal kevadel saabub üks hetk, kus hakkame äkki kõik kevadest rääkima. Millal see hetk täpselt saabub, ei tea keegi. Ja kuigi aastad on omanäolised ja linnud ja lilled saabuvad meie vaatevälja mõnel aastal kuu aega hiljem, teisel varem, on midagi, mis ütleb, et nüüd on kevad käes.

Tulbid

Õigemini on see kevade ootuse aeg. Teate küll seda tunnet. Vaatate aknast õue, päike särab, lume alt on ilmunud rohelised muruplatsi lapikesed. Aga lähete õue ja on üdini külm. Tõsi, lumikellukese ninakesed on selles päikese end välja sirutanud, mõnel soojemal kohal isegi tiliseva kellukese lahti teinud. Aga tulbininad on punased. Ja tihased laulavad vaid hommikuti laternapostide all. Just nii on see igal aastal. Krabistame terve märtsialguse toas oma seemnepakkidega ja mõtleme, mida me sel aastal kõike istutada tahame. Aga õues maad sonkides on see paar sentimeetrit porine vaid keskpäeval, mullust lilletugegi ei saa maast välja.

Lume alt välja tulnud võõrasema

Nii on see ka sel aastal. Nüüd märtsi keskpaigas on küll kohal juba esimesed lõokesed, kiivitajad ja kuldnokad, aga needki põhiliselt mere ääres Lääne-Eestis. Kõrgustikel on  lumehang veel poolde põlve. Ja kuigi paljudes kohtades jookseb juba vahtramahl, siis mägisemas Eestis võib sellest vaid unistada. Vahtramahl olevat sel aastal muideks magus, kui suhkruvesi.

Mitmed mu Facebooki sõbrad hindavad, et kevad algab just vahtramahla jooksuga, või siis lumikellukeste valendusega. Aga kõige olulisemaks peetakse ikkagi päeva pikkust. Päike tõuseb praegu umbes kell pool seitse ja läheb looja kell pool seitse. See 12 tunni pikkuseks veninud päev on parasjagu nii pikk, et kõik oma õuetoimetused valges ära teha ja see ongi kõige olulisem. Me ei pea enam ringi käima pikas piinavas pimeduses.

Talisibul

Aga õue tegutsema ei pääse me veel niipea. Siiski on midagi, mida inimesed märtsis õues teha saavad. See on aeg, kui pihku haaratakse saag või oksakäärid ning asutakse oma ümbrust kujundama. Õunapuud saavad soovitud võrakuju, liigsed oksad maha saetud ja eelmise aasta vesivõsud kärbitud. Just nii nagu seda teevad kitsed või jänesed meie puude kallal.

Olen vahel mõelnud, et kas seesugune okste saagimine ongi miski ürginstinkt. Nii nagu jänesed vajavad kevadel eluhooks suuremat vitamiinihulka, nii tõmbab ka inimesi puude poole. Me ei näri puude oksi ja pungi uue elujõu saamiseks, aga vähemalt saeme need maha. Tõsi, päris mitmetel mu tuttavatel on kombeks puude pungi ka närida või siis vähemalt teeks teha.

Öeldakse, et praegustest kasepungadest saab kõige parema kevadise puhastustee. Just need

kasemahla eelsed ja esimeste jooksupäevade pungad on kõige väekamad. Ja kui maikuus hakkavad pärnad end lehte upitama, siis kipun ära sööma kõik madalamate okste pungad.

Küllap siit võib edasi mõelda, et sama rahutust põevad need, kes lähevad Kadrioru pargist niinimtatud vanu ja haigeid puid välja raiuma või siis Otepää ja Lõhavere linnamägesid lagedaks raiuma. Kusjuures nad ei märka seda, kuidas nad need kohad igal aastal aina lagedamaks ja lagedamaks saevad. Kas järgmisel aastal ongi enam midagi saagida? Uued puud ei kasva ju iseenesest asemele. Võibolla piisaks hoopis sellistes paikades kevadel toortoidu festivali korraldamisest?

Igatahes on nüüd kevad käes, vaikne ootuse kevad. Jääb oodata hanede ja sookurgede tulekut, sest nende hüüetele ei suuda vist enam keegi vastu panna, nad lihtsalt kutsuvad rändama.

Aga praegu tasub valmis panna Eesti Ornitoloogiaühingu lehelt leitav aialinnupäevik ja hakata oma koduaia linde üle lugema. Eelmisel aastal sain ma oma maakodus kirja 52 linnuliiki, pesitsejaid oli üksjagu vähem.

Ja kindlasti võiks kaasa elada laste fenoloogiliste vaatluste projektile “Tere, kevad”, mille abil tuhanded lapsed on loodusvaatlusi teinud juba üle 20 kevade. Sel aastal on nad näinud juba kevadkaruslase röövikuid lumel roomamas, koerliblikat ärkamas, kuldnokka ja sookurge ning lumikellukesi majaservas õitsemas.

Milliseid kevade märke oled sel aastal näinud Sina?

Üleeile ilmavalgust näinud lumivalge lambatall