Meie kõige kõlavama häälega laululinnud on oma väe kaotanud. Käol on odraokas kurgus – kui ta üle lageda lendab, ei jälita teda vihane linnuparv. Ööbikki on vakka, üksnes peoleo vilistab edasi.

Linnurahvas annab ilmale praegu hoopis teise kõla. Laulavad peamiselt põõsalinnud ja roolinnud. Alailma ilmestavad helitausta mõne linnulapse appihüüded: haigrulapsed järve ääres, kakulapsed öös või kuldnokalapsed sajapäisest kuldnokaparvest. Siiski, jah, peoleo vilistab edasi, üsna sageli kräunub ka vihma – ja hoovihma tuleb nüüd aina ja aina.

Karusepäev, 13. juuli lõpetas suve valgema ja kuivema poole.

Karusepäevaga on algamas aeg, kus kõik alustatu ja külvatu edeneb edasi, kuid uut selleks aastaks enam ei külvata ega algatata, ütles aastaringi kulgemise kohta Mikk Sarv. Sellest ajast on ööd nii kastevett täis, et päeval niidetud hein ei kuiva enam ära. Ja karusepäeval minevat tont põõsasse – põõsad tunduvad pimedas taas ohtlikud, nagu enne suurt valget aega. Kuigi päevapikkus ei lase päris kottpimedusel tekkidagi, on varjudeilm öiseks ringiuitamiseks veidi hirmutav.

Üks vana Eesti jutt räägib, et Koit ja Ämarik kord teineteist sellises poolpimeduses, selles ilusas orus taga otsinud, kus nad kokku tohtinud saada.

Aga kevade jooksul olevat sinna kõiksugu tihket kibuvitsa-võsastikku siginenud, et otsijad üksteist mitte üles ei ole leidnud. Igatsedes käinud nad, üks seal, teine teal, mööda metsa, kuni viimaks Ämarik ühe orjavitsa põõsa ääres värsked veretilgad rohu pealt leidnud. Ta läinud nende veretilkade järgi ruttu edasi ja näinud viimaks oma sõpra Koitu allika ääres maas, kus ta jaheda vee sees oma haavu pesnud, mis temale joostes orjavitsadest oli saanud.

Ämariku ja Koidu palve peale muutnud Vanataat juhatajad veretilgad tänuks õiteks ja pannud nad orjavitsa otsa. Sest ajast saati kanda kibuvitsad, kes vanasti mitte ei õitsenud, koidukanni nime ja nende õies olla ikka pruudi ja peiu kaunimad ehted.