Loodus hakkab tasapisi muutuma aina kollasemaks. Ja mitte ainult kaselehed ja kõrred ei lähe kollaseks, vaid õitsema on hakanud üks vägev kollaste õitega taim – soolikarohi.

Soolikarohtu võime leida kõikjalt: teede äärest, mererannalt, praegu on teda ka hästi ohtralt Eesti Rahva Muuseumi ümbruse jäätmaadel.

Ja kuigi kaugelt ei pruugi see taim oma põua käes veidi sorgu vajunud pihlakalehte meenutavate lehtedega väga kaunis näha, armume temasse, kui kükitame selle ligi meetrise lille kõrvale.

Veidi pisikesi krüsanteemiõisi meenutavad kuldsed õisikunupsud on nagu kuldsed marjad. Päeval säravad nad nagu päikesed, ööselgi on need kuldsed, justkui sarikasse koondunud korvõisikud, kaugele näha.

Aga kõige lihtsam on soolikarohtu ära tunda tema lõhna järgi. Hõõruge tema lehti veidi peos. On ju hea lõhn? Selle lõhna pärast panid rootsi skaudid noori soolikarohu lehti vanasti pannkoogitaignasse. Ja ehkki teatakse, et soolikarohu taimes on ka palju askorbiinhapet, ei soovitata meil teda alla 15-aastastele lastele anda ka ravimteena.

Sest lisaks kõigele heale, võib see taim olla valesti doseerimisel ka mürgine.

Needsamad inimesele kerget kõhulahtisust tekitavad mürgised ained on aga surmavalt mürgised inimese sooltes parasiteerivatele ussidele. Ta oli vanasti kõige tavalisem naaskelsabade väljaajamise rohi.

Just selle ja ka muude sooltehaiguste ravitoime tõttu on ta saanud nimeks soolikarohi. Aga tal on ka rahvapäraselt veidi kenam nimi – reinvars. Sest varred on tal tõesti sügiseks nii puitunud, et ei lamandu kevadeks ka suure lume all. Tihtipeale võib soolikarohu puhma seest mõne lehelinnu pesa leida.

See meil veidi põlatud põllulill on Venemaal arvatud tõsiste tervendajate hulka ja usutakse, et ta aitab koguni herpese ja allergiate ravimisel.

Kindlasti peaks selle taime ravitoimega tutvuse tegemisel küsima enne nõu mõnelt teadjalt või ravimtaime targalt.

Aga endale tuppa vaasi toomiseks sobib see lill hästi, sest ta on tõesti ilus.