Looduskalendri minutid Vikerraadios: Kährikud on teel

Postitas Looduskalender - K, 22.08.2018 - 11.11
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Kährik

Kährik

Sisu

Kui autoga praegu ringi sõita, jääb silma, et teed on täis kährikulaipu. Küllap olete isegi mõnest pidanud mööda põikama või koguni autoga piruette tegema, et mõne loomakese elu säästa.

Kähriku nimi meis enamasti väga positiivseid emotsioone ei tekita, ilmselt laulu pärast, kus ta võõrliigina mägrapere välja tõrjus. Ometi toodi ta aastakümnete eest inimese poolt Eestisse just uhkuse pärast – kährikunahast müts oli tollal jõukuse staatus. Ilus ja karvane krae või siis müts oli paljude unistus. Kuigi märjaks saades see nahk haises päris jubedalt.

Selle haisu pärast jäävad allaaetud loomad ka teedele vedelema, teised röövloomad neid ei puutu.

Kummalisel kombel on seesama koledasti haisev loom erakordselt puhas loom, kes metsas peab koguni oma kemmerguid. Varsti võite metsast leida suuri hunnikutekogumikke, neil hunnikutel kenad jõhvikamarjadest silmad peas. Sest lisaks konnadele ja putukatele pistavad nad ka marju pintslisse, kuid neid enamasti ei seedita. Puhtust õpivad pidama juba päris pisikesed kährikupojad ja seda suudavad teha ka instiktiivselt ilma emata kasvanud pojukesed.

Autotulede valguses peetakse neid sageli ameerikamaa loomadeks, pesukarudeks, veidi sarnane on nende välimus küll. Ja oma ladinakeelse nime ongi ta saanud sellest – “pesukarusarnane ööskõndija”.

Kährik on öös toimetaja. Päevaajal võime teda vaid teedel kohata. Aga kui kellegil on olemas ööbinokkel, siis võiks end mõnel õhtul sisse seada õunaaeda, et nende toimekate loomakeste sebimist jälgida.

Kährikulaip maanteel

Kährikulaip maanteel

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.