Kunagi kooliajal leidsin linnaraamatukogu kõige alumiselt riiulilt raamatu “Robinsoni jälgedes”. Olin siis Robinsoni mängude lainel ja üksikule saarele sattumine tundus ahvatlev ja põnev.

Kõike, mis sellega seotud neelasin raamatutest ja filmidest hooga. Tundus nii põnev, et kuidas hakkama saada ilma tsivilisatsioonita, süüa söögikõlblikke taimi, püüda kalu ja loomi ning teha ise tuld.

Hakkasin koguni päevikut pidama, asjadest, mis aitavad ellu jääda. Küllap kuluks tänapäeval selline päevik ära igaühele, kes ellujäämiskursusi harrastavad.

Robinsoni jälgedes. Metstaimede saladusi

Alles täiskasvanuna, kui selle raamatu endale muretsesin, vaatasin huviga ka selle raamatu autori nime.  1903. aastal sündinud vene pedagoog Nikolai Verzilin oli selle kirjutanud 1946. aastal ja eesti keelde tõlgitud Alviine Rummo poolt märkimisväärsel tuhandete eestlaste Siberisse küüditamise 1949. aastal. Vastutava toimetajana on kirjas minu vanaisa Gustav Vilbaste.

Raamatus on tõesti palju taimi, mis kasvavad eelkõige Siberi kaugetes paikades ja mille söömisel on neis kaugeis, ilma leivata piirkondades, ellu jäänud nii põlisrahvad, kui ka vene võimude poolt aegade jooksul väljasaadetud vastalised.

Naljakas on raamatu puhul muidugi see, et tegemist on käsiraamatuga, mis mõeldud kasutamiseks keskmisele ja vanemale koolieale ja praegu saabki seda laenutada raamatukogu lasteosakonnast. Raamat on kirjutatud tõesti lastepäraselt ja lihtsalt, isegi ehk tollaseid taimi tundvaid inimesi meenutades ehk liiga “puust ja punaselt”. Kuid tänapäeval pole see mitte lasteraamat, vaid teejuht igaühele, kes maale endale maja soetanud ja püüab seal selgeks saada seda, mida meie vanavanemad teadsid.

Ja nad teadsid palju sellist, mida ka meie linna elama siirdunud vanemad enam ei tea ja meile õpetada ei osanud.

Raamat algab kõige ilusamate, aga oluliste taimede tutvustamisest. Vesiroosidest, lootosest, luigelillest, hundinuiadest ja kõõluslehtedest. Kõigest sellest, mis pakub meile veealust leiba.

Ja üles tähendatud pole sugugi vaid see, mis puudutab laia Nõukogude Liitu, nagu hilisemates raamatutes kombeks, vaid söödavatest taimedest räägitakse läbi kogu maailma ajaloo.

Kas näiteks teadsite, et jõgi-kõõlusleht, mida meil küll erislehisuse taimenäitena 6. klassis õpetatakse, on olnud oluline toiduallikas Peruu indiaanlastel.

 

Jõgi-kõõlusleht

Veerikast kartulit oli raske kaasas kanda, kõõluslehe – indiaanlaste valgeks kartuliks nimetatu pähklisuurustel mugulatel, mis sügaval vee sees juurte otsas, on veesisaldus poolteist korda väiksem kartulist, tärklisesisaldus aga 35% kaalust. Maitsevad nad toorelt nagu pähklid, keedetult nagu herned ja küpsetatult nagu kartulid. Kõõluslehte kultiveeritakse Hiinas, kus saadakse ühelt taimelt 10-15 mugulat, millest valmistatakse tärklist. Prantsusmaal on ta delikatessroog.

 

Lamminiit luigelilledega

Teinegi Eestis tuttav taim - luigelill - on just põhjasiberi rahvastele, sinna kuhu paljud eestlased küüditati, tuntud leivaasendaja – kuivatatud luigelille juurikad sisaldavad 60% tärklist, 14% valku ja 4% rasva. Ühest kilogrammist juurikast saab 250 grammi jahu. Jahust küpsetatakse leiba ja pannkooke. Ja juurikaid võib praadida rasvas. Loomulikult tehakse temast ka kohvijooki. Juurikaid kogutakse hilissügisel, seega märgitakse taimede kohad suvel õite järgi ära.

 

Vesiroos

Põnevalt on ära märgitud ka taimekell, millest me enam lugu pidada ei oska, aga näiteks vesiroosi seemnete kättesaamiseks pidi teadma, et vesiroosi õis kerkib pinnale hommikul kell 7 ja laskub vetevoogudesse kell 5 pärastlõunal. Aga laiakslitsutud vesiroosi juurikate käkke küpsetati ka lõkketulel. Temas on tärklist koguni 49%.

 

Vaade Võrtsjärve lõunaotsale Pähksaare ümbruses

Vesiroosi ja vesikupu toidukstarvitamist piirab meil looduskaitse ja selgelt tema juurikate sarnasus mürgiste putkede juurikatega.

Pilliroo toidukstarvitamist on aga Eestis ka propageeritud ja sellekohane teave enim levinud. Pilliroo noored risoomid on kevadel kuni kahe ja poole meetri pikkused, nad on õrnad ja magusad, neid võib süüa toorelt, keedetult või küpsetatult. Toores pilliroojuurikas on kuni 5% suhkrut, temast saab jahu ja kohviasendajat.

Matsalu roostik. Pilliroog ja ahtalehine hundinui

Hundinui on aga veelgi tänuväärsem abimees – tema noori võrseid võib süüa toorelt või võis hautatult, juurikas, milles 40% tärklist ja 11% suhkrut ning 24% valku, on tõeline kõhutäitja ellujäämisel. Lisaks saab loomsete kiududega segamisel hundinuiavillast valmistada vilti.

Ma usun, et paljude metsainimeste jaoks ei olnud siin midagi üllatavat ja olete kõiki neid taimi proovinud. Aga kuna ellujäämiskursustel õpetatakse ikka lastele tampooniga tulesüütamist ja kaasaskantavast jahust tokileibade küpsetamist, siis just siinkohal tuleks midagi olulist ümber hinnata. Kellele meil on kogu aeg tampoonivaru metsas kaasas või kas teil on metsa eksides taskus jahu?

Põhjus, miks veetaimi sööma ei õpetata, on ilmselt hirm, et mõni laps võib kogemata kasutada mürgise taime juurikat.

Aga just sellepärast peamegi õppustel õpetama tundma meie jaoks olulisi taimi, et ohu ja häda korral või eksperimenteerides ei satuta tundmatutele taimedele.

Kõige olulisem on aga see, et me ei pistaks suhu midagi, mida ei tunne. Aga ei loobuks sellepärast metsatoitude kasutamiseks. Loobuks hirmust. Ja õpiks taimi tundma. Meie vanavanemad veel tundsid ja jäid ellu.

Lõpetuseks ka raamatust “Robinsoni jälgedes” üks ilus mõte botaanik ja sordiaretaja Mitšurinilt, kelle me koos kõige nõukogudelikuga ajaloo prügikasti oleme heitnud:

“Minu elu salajasemaks unistuseks on alati olnud näha, et inimesed peatuvad taimede juures samasuguse huviga, samuti hinge kinni pidades, nagu nad peatuvad uue aurukatla, viimistletud traktori, ennenägematu kombaini, uut tüüpi lennuki või tundmatu masina konstruktsiooni ees.”