Pole vist eriti tähtis, kas see algas just kümme aastat tagasi või pisut varem, aga kuidagi kogunes rahvusvaheline seltskond inimesi virtuaalselt ümber must-toonekure pesakaamera (tollal ainuke Eestis). Seda nimetati foorumiks. Tõsi, sel inimeste koosoleku vormil polnud siis kõige parem aura, aga  ma arvan, et me suutsime seda parandada tänu vabatahtlikele administraatoritele ja moderaatoritele, kes on tegutsenud ühelt poolt märkamatult, aga kui vaja siis üsna jõuliselt. Küsimusi oli (ja on) palju kaamera paigaldajatel, aga veel enam kaamera kaudu selle haruldase linnu pesaelu jälgijatel. Niivõrd kui meie tollased teadmised võimaldasid, proovisime vastata ja ka oodatavaid küsimusi ennetada. Ometi sai peagi selgeks, et kõige paremad vastused tulevad mitte must-toonekure spetsialistidelt (pidasin tollal ka end spetsialistiks), vaid rohked foorumi liikmed suudavad anda alati põhjalikuma vastuse, sest nad esindavad mitmeid keeleruume ning pääsevad sellega juurde palju mitmekesisemale infole. Lisaks on sageli ka foorumi liikme motivatsioon vastuste leidmiseks suurem kui spetsialistil (ega nemadki kõike peast ei tea). Mäletan ka foorumi algusaastatel käinud (välja kuulutamata) võistlust, kes saab mingist huvitavast pesal olnud sündmusest esimesena pildi foorumisse ja hiljem õpiti sama tegema videomaterjaliga. Foorumi liikmed on nutikad, suudavad kiiresti leida interneti avarustest vajalikke abivahendeid. Muidugi on nad pettunud, kui mõni selgeksõpitud kavalus enam ei toimi, aga alati on leitud uus ja veel parem abinõu edastamaks enda kogetut teistele. (Vabandust, kui FB rahvale on see kõik niigi selge – ma ei ole seal keskkonnas ja ei tea toda loogikat!)

Foorumi suhtluskeel on olnud inglise keel. See on valdavale enamusele võõrkeel, aga meil on algusest peale olnud häid keeleoskajaid, kes vajadusel aitavad. Inglise keele vähene oskus võib olla nii mõnelegi olnud see, mis ei lase foorumis osaleda. Aga kindlasti on ka neid foorumi liikmeid, kes on inglise keele saanud siin aktiivselt osaledes üsna hästi selgeks (vähemalt kirjaliku suhtluse vormis) ja nüüd võib tegelda millegi muuga.

Kätteõpitud ja tuttavast keskkonnast välja minek pole alati just kerge, aga osa foorumi liikmetest on siiski võtnud kätte ja püüdnud virtuaalsest foorumist jõuda ka reaalse kohtumiseni teiste foorumi liikmetega. Eks siin seab geograafia omad piirid, aga esimene foorumi liikmete kokkusaamine 2008. aasta augustis oli meeldejääv – ühtegi kokku tulnud inimestest polnud ma kunagi näinud. Samas olime juba enam kui aasta suhelnud kui head sõbrad ning end nimetanud storkahoolikuteks (ingl. storkaholics)… võite ette kujutada, kuidas toimus see nn pimekohting kuskil Eesti keskel, Jõgeva lähistel metsas!

Praeguseks on foorum kosunud üsna suureks ja mitmekülgseks, aga sellest ehk kunagi hiljem.

Tegelikult on tollest esimesest must-toonekure foorumi kohtumisest ka mõned pildid, jagan neid Sinuga:

Alguses otsiti teda kuskilt kõrgelt- steroetüübid…

Aga näe, kus ta lõpuks oli! Kaamera on ju pesal.

Kõiki ei õnnestunud metsa meelitada, keegi pidi ka lõunasöögi eest hoolitsema.

Peale sööki jälle metsa tagasi, sest fotokates filmi ikka jätkus.

Kelle kord nüüd oligi kurena esineda? Jo, palun kõnni nagu must-toonekurg metsa all kalu püüdes! Ei, ei… mitte müües.

Lõpupadukas jäi kõigil meelde, sest peituda polnud kuhugi… aga kaladele oli see meeltmööda.

Veera, must-toonekurg. Selle valmistas ja kinkis mulle Taina, foorumi liige Soomest. Kümme aastat on ta riiulis istunud, võibolla tahab Taina juurde tagasi minna. Peab asja uurima…

Urmas