Lodjapuu

Hing heliseb ja tiliseb. Heliseb pikast uduvaibast, mis üle härmatanud heinamaa jookseb. Ja tiliseb nurkarvõitu linnukeste laulust. Siidisabad on tulnud. Eelmisel nädalal kuulsin esimese parve askeldamist Tartu kesklinnas, just sel ajal oktoobrikuus nad meile Põhjalast tulles, läbirännates jõuavad. Uhked parves askeldavad kuldnokasuurused suletutiga punabeežid tegelased, kelle sabaots kaunilt kuldkollane ja tiivaküüdusel aafrikatoonides joonis. Kauaks nad meile tänavu ilmselt ei jää, sest pihlalakaid pole. Küll lasevad nad hea maitsta neil koitanud õunapunnidel, mida õunapuu otsa jätsime. Kindlasti tuleks nüüd suurematele akendele riputada kotkavitraažid või lasta lastel joonistada kenad kollased kassinäod. Linnukesed ei suuda peeglilma pärisilmast eristada.

Aga läbirändele on jõudnud terve hulk päris põhjaalade linde – pöialpoisse, musttihaseid – neid pisikesi rasvatihase moodi linde, kel valge laik kuklas. Aga eriti põnev oli kohtuda Laeva raba Suuretüki ranna tornis puukoristajatega, kes polnud vist enne inimest näinud. Usinasti olid nad valmis ka me piknikulauda koristama ja juba tekkis hirm, et õunakoogist haaratakse kohanimele sobivalt suur tükk.

Jõhvikad

Laeva rabas ma neljapäeval sõbraga jõhvikal käisingi. Ja suur oli minu üllatus, et Selli-Sillaotsa matkarada oli ikka remondis ja keelu all. Aga rahvas juba naerab RMK riigihankeid – need võitvat alati osaühing Häda ja Viletsus.

Matkarada

Raba ise on lummav, ruugeroheline, kollased kaselehed on langenud, jõhvikad punakal samblapinnal otsekui tolmuimejaga kokku korjatud. Leida võib vaid neid päris tumedaid marju, mida heina seest madala päikesega nähtud pole. Aga “hea mees korjab ju teise jalajäljestki korvi täis”.

Puudelehed langesid eelmise nädala alguses kõik justkui korraga ja ilma suurema tormita. Küllap andis nädal varem olnud öökülm puudele märku, et “Aitab, kohe tuleb lumi!” Ja lehe murdekohale kasvaski korgikiht, mis puudeoksad talveunele sätib. Mulle meeldib ikka hommikul käia tuuleks ja aidata õunapuudel lehti langetada. Minge vaadake kui ilusad ja karvased on juba lehtede vahelt väljailmuvad pungad, otsekui tutimütsid oleks neile pähe tõmmatud.

Aga selle nädala lõpul, pühapäevasel simunapäeval, läheme üle ka talveajale. Aeg on maitsvateks taimeteedeks, vaarikamoosiks ja raamatulugemiseks.

Algab soodes kondamise aeg. Vanarahvas ütles Vastseliinas, et “Siimon sääd silla, Nikkul lüü nakluga kinni.” Simunapäevast tekib esimene jää, nigulapäevast, 6. detsembril võib neid jääsildu mööda käima hakata.