Küllap tekitab kibuvitsa valimine selle aasta puuks paljudes inimestes hämmeldust, sest mis puu see kibuvits siis ikka on? Auväärse tiitli saamise põhjuseks ehk lihtsalt see, et omamaised puud on meil juba kord kõik seda tiitlit kandnud, sest aasta puud valitakse ajakirja Eesti Looduse eestvedamisel juba 1990ndatest.

Ja kuigi kibuvitsal pole ühtset tüve, mis on puu tunnuseks, siis on ta meie rahvale ikka oluline olnud. Ja eelkõige lastele on ta ikka puuna tundunud.

Mäletan, et mu kaasale Mikk Sarvele meeldis loengu ajal inimestelt küsida, et milline on nende lemmikpuu. Kiiresti vastati tamm ja mänd, kask ja pihlakas. Aga ikka nimetas mõni inimene sirelit, vaarikat, kibuvitsa või koguni karusmarja. Kui küsisime kibuvitsa-armastajalt, et miks ta kibuvitsapõõsast lemmikpuuks nimetab, siis oli vastus lihtne ja selge: “Kui ma lapsepõlves kibuvitste vahel jooksin, lamasin või õisi noppisin, siis tundusid tema varred nii suured ja uhked, taevani ulatuvad ja ta saigi minu lemmikpuu võrdkujuks. Mitte, et ma eristuda tahaksin. Lihtsalt ta oligi tollal suur võrreldes minuga.”

Tõepoolest, kibuvits on ka ürgne ja väärikas. Vahel kutsutakse teda isegi õite-kuninganna – roosi vanaemaks. Ja vanaema on igati väärikas seisus.

Rooside kasvatamine taluaedades ei ole väga vana komme, sest aretatud sordid on enamasti külmaõrnad ja seda luksust said endale lubada vaid rikkamad inimesed, kes roosipõõsaid vahel koguni talvel toasoojas hoidsid.

Aga kibuvitsa põõsas on olnud ikka taluõuesid kaunistamas, tema roosad õied on palistanud külavaheteid, kiviaedadel meeldib sel taimel kasvada. 

Eestis peeti teda maagilise väega taimeks, mis maja juurde istutatuna pidi kaitsma pikselöögi eest. Muhu susside ninaski on alati üks kaunis roosa kibuvitsaõis.

Sada aastat tagasi kasutati kibuvitsamarju salatites ja moosides, nendest tehti mahla. Seemneid jahvatati ja segati kohvi hulka, samuti riputati suppide peale ja leivajahu hulka. Marju korjati enne külmi, sest külm teeb need vesiseks ja nätskeks ning kuivatamine on siis keeruline.

Kroonlehtedest tehti roosivett ja hõrku teed. Minu peres oli kasutusel lause, mille algpäritolu ma ei tea. Aga kui oli isu millegi väga erilise järgi, siis öeldi “Tahan kalkuni praadi ja roosiõieteed!” See oli midagi väga peent. Aasiasse sattudes sai kaasa toodud ka sealset maiustust - lokumi, mis lõhnas nagu lõhnaõli, ilmselt meie metsikust kibuvitsast nii lõhnavat maiustust teha ei saaks. Aga kultuurroosi aretamisega on ka aastatuhandeid vaeva nähtud. Just idamaades on ta olnud nii püha, et tema kroonlehtedele astuminegi oli keelatud – arvati, et roos on Muhamedi maapeale kukkunud higitilkadest võrsunud taim.

Kuid pole head ilma halvata. Meie omamaine kibuvits, mis on küll väga painduv ja temast annab veekibule vitsad peale keerata, on ülimalt kriimustav taim. Haukaküüts ja kiuspuu kõnelevad kiusakatest küüntes, mida kibuvits korjajatele või möödaminejatele alati vastu sirutab.

Ka nimi orjavits kõneleb sellest, et temaga kunagi suurema valu tegemiseks orje peksti. Jeesuse peas olev okaspärgki on meil tõlgitud just roosi- või kibuvitsapärjaks. Omajagu kummaline on aga vanematest raamatutest lugeda, et jumalapoja piinajad, rooma sõdurid, arvasid, et roos sisendab mehisust ja kandsid kiivrite asemel mõnikord peas roosipärga. Igal aastal korraldati just aprillikuus suurt roosidepüha surnute mälestuseks.

Aga meie Harjumaa loopealsetel on tekkinud veel üks nimi – sanditäi – nimelt oli karjapoistel kombeks üksteisele kibuvitsaseemneid krae vahele pudistada, mis siis keha kihelema ajasid nagu päris täid.

Rahvaravis on kasutatud kibuvitsa õisi, vilju ja oksi, millega on ravitud külmetushaigusi, tiisikust, kõhutõbesid ja arstitud haavu.

Ka keedeti kibuvitsajuurtest rohtu marukoera hammustuse vastu. Põievaevuste puhul kasutati kibuvitsa punaseid sasipusasid meenutavaid „käsnasid”, mille nimetus „uniõun” räägib, et neid pandi ka lastele patjadele, kui nad ei uinunud.

Viimasel ajal on marjadele lisandunud kuulsus vitamiinide allikana ja vererõhu reguleerijana. Eriti hinnatakse päikeseküllases ladvas kasvanud marju.

Lõpetuseks aga Hiiumaalt, Pühalepast üks põnev retsept meie kreemide- ja salvide tegijaile. Selline, mis aitab sügisel kibuvitsamarjade korjamise järel kaua paranevaid haavu parandada. “Võetakse kibuvitsa punaseid marju, ja nimelt mihklipäeva aegu. Pandakse hea, kange valge marjaviina sisse ja lastakse nii kaua keeda, et nad nagu puder pehmeks saavad. Aetakse siis läbi rätiku või sõela, nagu hernestega tehakse. Valatakse siis poomõli, vaiku ja vaha, igaühest nii palju, nagu kibuvitsamarjugi on, sulatakse kokku ja segataks häste läbisegamine. Viimaks tilk tilga järele külma vee sisse tilgutada, et see salviks saab. Nõnda on see hea kõigi haavade ja hädade jaoks, olgu nad vanad või värsked“.

Taimede väest ja toimest saab osa detsembris ilmunud huvitava ja üllatavalt suure läbimüügiga raamatu ostja.