Võrreldes rebase ja kährikkoeraga on mäkrade maailm inimese jaoks väga nõrgalt tajutav. Kui urgu on asustamas rebased või kährikkoerad, siis reeglina on seal tunda ka tugevat ja spetsiifilist uriinilõhna. Mägrauru juures me tugevat lõhna ei erista.

Kui mäger on linnakuga seotud aastaringselt, siis rebane ja kährikkoer kasutavad pesa vaid kutsikate üleskasvatamiseks ja kährik ka talvitumiseks. Mõlema eelmainitud koerlase territoorium ei ole seega nii kindlapiiriline ja põlistatud, seepärast on neil vaja ka kaugemale oma territooriumist teada anda. Mäger on seotud oma kindla territooriumiga ja mägralinnakuga hoopis tugevamini.

Mägra lõhnatundlikkus on ka tunduvalt teravam. Otsib ja leiab ta ju oma toitu ‒ raipeid, metssigadele välja pandud teraviljahunnikuid, põrnikate vastseid, vihmausse ning suhkru- ja tärkliserikkaid taimejuuri ‒ peamiselt lõhna järgi.

Oma kevadiste hulkumiste ajal olen sattunud mõne mägralinnaku juurde ajal, mil mõni vanaloom just urust vana küljealust välja tassib ja siis selle asemel uue, kuivast kuluheinast ja puulehtedest asemele tassib. Siis olen tundnud nõrka "kasuka lõhna". Samasugust lõhna on tunda ka siis, kui palju loomi korraga linnaku juures toimetab. Nii võib siis kokkuvõtteks öelda, et inimese töntsi haistmise jaoks mingi lõhn mägral siiski on, aga mitte nii tugev kui koerlastel.

Tarmo Mikussaar