2018. aasta linnuks valis Eesti Ornitoloogiaühing metsise. Mägra-aastal kogutud videote hulgas näeme ka metsist mägralinnaku ees. Linnakus leiab suur kanaline endale mullakamara alt välja kuhjatud jämedamat liiva ja kruusa.

Metsis, meie metsade au ja uhkus, on Eestimaa suurim kanaline. Tänu meie metsade järjest aktiivsemaks muutuvale majandamisele ja raieringi lühenemisele näitab selle linnu arvukus kindlat langust. Iidse liigina ei suuda ta muutuvate oludega kohaneda. Kaugel pole aeg, kus teadjad mehed räägivad: ”Uskuge või mitte, aga kunagi elas meie aladel isegi metsis”.
Suvisel ajal toitub metsis haavalehtedest, marjadest, puhmasrinde taimede selle aasta võrsetest ja selgrootutest. Talvel moodustavad põhitoidu männiokkad ja vähese lume korral ka puhmasrinde taimed.
Hambaid metsisel pole. Toit peenestatakse pugusse korjatud väikeste kivikeste ehk gastroliitide poolt. Neid valitakse hoolikalt. Oktoobris-novembris võib suuremaid metsamassiive läbivatelt kruusateedelt lendu ajada nii mõtusekukkesid kui kanu. Sealt pärineb ekslik arvamus, et metsiseid on arvatust rohkem. Tegelikult kogunevad teede äärde kõik meie aladel elutsevad linnud ja teevad ettevalmistusi talveks, otsivad sobivaid jahvekive.
Novembri algul maha sadanud ja kaks nädalat seal püsinud lumi oli metsisele halb üllatus. Vähemalt Alutaguse metsateedelt võis sel ajal leida hulgaliselt mõtuste jälgi ja näha ka linde endid. Ilmselgelt muutis paks lumi hädavajalike kivikeste kättesaamise võimatuks ja ennustas nälga.
Ida- ja Lääne-Virumaa metsateedel on metsise seisukohalt veel see häda, et nad on ehitatud aherainest ehk kaevanduse jääkidest. Rahva keeli kutsutakse sellist materjali „paroodaks”. Kruusakivikesi sealt ei leia. Neelata tuleb paekilde. Need kuluvad kiiresti ja võivad linnu paksu lume korral ikka nälga jätta. Vanadel aegadel lasid mõisnikud jäägritel ja metsavahtidel sobivatesse kohtadesse kanaliste jaoks rajada kruusaplatse. Ei oleks paha, kui Alutaguse jahimehed selle kombe taaselustaksid.

Vahur Sepp