Mäger on talveuinakul, ent kuidas on karuga?
November algas lumesadude ja miinukraadidega. Loodus saavutas kiiresti talvise ilme. Samas oli maapind külmumata ja lume all madalamates kohtades lausa vesi.
Võtikvere lähistelt tühjalt seisva talu õunaaiast leidsin novembri alguses veel suure isakaru jäljed. Esikäpa laius 15 cm. Emakarul käpp laiemaks kui 14 cm ei kasvagi. Loom oli viljapuude all mütates lume alt õunu otsinud. Enamasti lõpetavad karud toitumise novembri algul. Ju see ott arvas siis, et tema tippkaalust on veel mõni kilo puudu.
Jäljed reetsid, et samal ööl olid õunaaeda külastanud veel metskitsed, jänesed, kährikud, rebane ja metsnugis. Minu sealoleku ajal oli puudel kümnete kaupa hallrästaid. Nemad maiustasid rippuma jäänud viljadega. Siin ja seal võis maapinnal näha üksikuid musträstaid. Metsaasukad teavad, kust kõige kergema vaevaga hankida kõhutäis. Suled lumel näitasid hallrästa ja raudkulli kohtumispaika. Tasuta ei saa siiski midagi ja valvsust ei tohi kunagi kaotada.
Kümnendal novembril leidsin Avinurme kandist emakaru (käpp 13 cm) ja kahe möödunud talvel ilmavalgust näinud poja jäljed. Loomad olid palju tiirutanud, korduvalt ületanud tee ja tallanud piki oma jälgi edasi-tagasi. Kas ei suutnud emakaru otsustada, kuhu rajada talvekorter, või tunnetas ta lumele jäänud jälgede ohtlikkust ja tegi kõik selleks, et tagada taliuinaku paiga salastatus. Alati ei saa aru, kas tegemist on nürimeelsuse või ülima kavalusega.
Viimaseid karu jälgi nägin 16. novembril Tudu loodukaitsealal. Paistab, et sealt edasi olid kõik metsaotid endale talvekorteri leidnud.
Meie karud jäävadki taliuinakusse novembri teisel poolel. Ilmast nad end segada ei lase. Õige magamamineku aeg määratakse päeva pikkuse järgi.

Vahur Sepp