Mu lapse loodusõpetuse õpikus oli üks kummaline taim, mida ma oma lapsepõlvest sugugi ei mäletanud.

Jõgi-kõõlusleht on taim, mille kaudu õpetatakse erilehisust. Ehk siis taimi, kellel on vee sees teistsugused lehed, kui veest väljas.

Kõõluslehe veepealsed lehed näevad välja nagu odaotsad, aga suured labakäe suurused odaotsad. Vee peal ujuvad lehed on ovaalsed ja vee sees pikad lindikujulised. Taim ise kasvab parajalt põlvekõrguses vees ja upitab end veidi üle selle.

Jõgi-kõõlusleht

Õied on tal roosad ja kolmetised, üsna sarnased sugulaste - konnarohtude ja luigelillega.

Põhjus, miks ma seda taime lapsepõlvest ei mäleta on lihtne, taimede levikuatlase järgi teda Saarde vallas ei kasva.

Imelikul kombel ei õpetatud veetaimi bioloogidele ka ülikooli suvepraktikumides ja tegelikult võib häid veetaimetundjaid Eestis tõesti kahekäe sõrmedel üles lugeda.

Tutvuse poolest kutsusin endaga kaasa ühe neist –jõgedeuurija Sirje Vilbaste, kellega Haanja suitsusauna nädalal tiike läbi vaatasime.

Aga tuleb tõdeda, et leidsime saunatiikidest, vaid kanada vesikatku, veesamblaid, ujuv-penikeelt, liht-jõgitakjast, luga, metskõrkjat, kalmust ja laialehist hundinuia. Mõnelt poolt mõnda veetaime veel.

Aga kõõluslehe leidsime Kirumpää linnuse alt Võhandu jõest.

Jõgi-kõõluslehe ümmargust mugulat meil jõest kätte saada ei õnnestunu, aga teda on söödavuse pärast kutsutud indiaanlaste valgeks kartuliks, sest sisaldab 35% rohkem tärklist ja poolteist korda vähem vett.

Siiski ei soovita ma teda ilma hea taimetargata söögiks otsima minna, sest kohe kõrval sirutas oma lehti ka surmavalt mürgine surmputk.

Kindlasti tasub sel aastal veetaimed korralikult selgeks õppida, sest veetase on selleks mõnusalt madal.