Metskits ehk kaber      Capreolus capreolus

 

Metskitsede katsumused kujunevad looduses aastate lõikes erinevateks. Lumerohkel talvel tuli ellu jäämise nimel mõnel isendil vahel rinda  pista isegi metsnugistega. Kuna tänavusel talvel pole lumeküllust ega nälga karta, siis inimeste poolt „aasta loomaks“ kuulutatutel sellised rasked  katsumused hetkel puuduvad.

 

Metskits

Lumekirme alt  toidupoolist otsides hoiab metskits silmad lahti, et määratleda metsa või põlluveerelt tulevaid helilaineid, mis võivad ohuna kõrvu kostuda.  Näiteks tuleb pasknääri ohuhüüdu võtta „täie tõsidusega“ ning üpris kaugel liikuvat rebast jälgida mõtlemapaneva  hoolega. Sest rebane on viimane loom keda oma territooriumil näha soovitakse, kui kevadel metskitsed poegivad. Kuigi hetkel on punakuubse rebase menüüs põld-uruhiired,  jahib kiskja kevadel kaitsetuid metskitse tallesid.

Igaks juhuks otsustab metskits rebasest kaugeneda. Metsale lähenedes kostub kõrvu tuttavat vuhinat ja suurema vaevata leiavad silmad üles oksale maandunud laanepüü. Too on suled puhevile ajanud ja jälgib närviliselt metsa all vilkalt toimetavat metsnugist. Metsnugis liigub  sedavõrd väledalt, et laanepüü kaotab ta kuusikus silmist ning peab hetk hiljem paremaks tiibade sabinal lahkuda.

Ka metskits otsustab vahetada asukohta metsaveerelt algavale orasepõllule, kuhu on koondunud enamus ümbruskonna metskitsesid. Talvisel ajal karjas liikumine on just noorloomadele turvalisem, sest elutee algjärgus pole veel piisavalt kogemusi paljude erinevate ohtude mõistmiseks.

Vaikselt ja kuulatades ning õhku nuusutades siirdub metskits kuusikuni, mille läbimine oli veel mõned aastad tagasi täiesti mõeldamatu tegu. Aga täna valitseb seal haudvaikus ning teeline teab, et siin tegutseb vaid üksik orav. Koos päikesetõusuga kaob metskits ettevaatlikult varjulisse kuusikusse, kus võib üksikutel puudel veel märgata selle metsatuka endiste peremeeste, metssigade tegutsemisjälgi.

Kihvajälgedega märgistatud puude koore all toimetavad kuuse-kooreüraskid ja kuuse-juurepess (meie okasmetsades kõige ohtlikum haigustekitaja seen). Kuusikus on veel elu, kuid  mitte enam selline nagu aastaid tagasi – seal on luusinud ringi katk (Aafrika seakatk ei ole nakkav ei teistele loomaliikidele ega ka inimesele).

Vaiksest ja hämarast kuusikust väljudes metskits võpatab ja teeb mõned  kiired sööstud. Peatub, nuusutab õhku ja kuulatab  kõrvu liigutades, et tuvastada kaugusest lähenevat siluetti. See massiivne „olevus’’ ei kujuta endast  ohtu, vaid  on raieküpses metsas pigem tavaline  nähtus. Metskits jälgib hoolega selle liikumissuunda, leides aega ühe vaarikavarre ampsamiseks. Ootamatult „olevus“ peatub ja haarab oma  lõugade vahele jämeda haavapuu – järgneb vali saeheli ning puust on saanud minevik. Valgeselg-kirjurähn, kes on sama haava õõnsust kasutanud  talvekorterina, annab avameelselt ja häälekalt teada, mida ta asjast arvab, kuid paraku tulutult.

Jätnud langetatud haava asukoha meelde suundub metskits kraaviperve poole, otsides sissetallatud kerget ületuskohta. Enne kraavi astumist uurib veelkord ümbrust, siis mõned sammud  jäises vees ning ebamugav takistus saab ületatud. Nüüd mööda tuttavat rada orasepõllule.

Eemalt põld paistab, aga tuttavaid elutegevuse hääli kõrvu ei kosta. Ümberringi on vaikne, liigagi vaikne. Ettevaatlikult sammudes suundub metskits orasepõllu poole. Õhku nuusutades on tuttavate liigikaaslaste  lõhnu siiski tunda, kuigi näha pole kedagi. 

Ootamatult „tuiskab“ vaarikate vahelt välja sarved talveks „mahaajanud“ tugev  sokk ja toob kuuldavale hoiatushaugatusi möödudes metskitsest vaevalt neljakümne meetri kauguselt. Metskits tardub segaduses paigale. Paaniliselt põgeneva soku hüpped paistavad kohmakad ja vaevalised. Hetk hiljem ilmub vaarikate vahelt nähtavale ka teise graatsilise looma siluett, kelle märkamine paneb metskitse kogu kõrist hoiatushüüdu pasundama. Sokk kaob vaarikatesse,  graatsiline  kasslane tema järel… Kuuldes kaugusest soku viimast röögatust põgeneb metskits lagendikule. Kaugel orasepõllu lõputus on näha kitsekarja hüplevaid sabapeegleid, nendega peab metskits liituma.

Karjal tuleb nüüd ette võtta umbes tunnine retk järgmisele toitumispaigale. Liigutakse kiirustades ja samas metsa poolt kostuvaid helisid kuulatades. Suund on võetud tuttavale õunapuuaiale. Õunapuuaias  käib vilgas tegevus: hallräästas  ei suuda  musträstaga leida „ühist seisukohta“ - kellele milline  õun peaks kuuluma.

Aias toituvad juba teise seltsingu metskitsed, kes vaikselt toimetades mõjuvad saabujatele pigem rahustavalt. Õunaaed on suur, see laiub mitmetel hektaritel ning vitamiini ja energiarikkaid õunaseemneid jagub seal kõigile. Rahulikus ümbruses leiavad nooremad metskitsed söömise kõrvalt aega ka mängudeks – nagu kõigile noortele kohane.

Äkitselt kostub rahulikult nosijate kõrvu heli, mis  katkestab loomade tegevuse. Kaugusest läheneb keegi, keda märgates asutavad vanemad loomad end kohe liikvele, aga noorloomadest jääb osa lähenejat uudistama. See keegi peatub ja hetk hiljem kõlab kõrvulukustav kärgatus… Arusaamatus tegelikult toimunust paneb  hirmunud metskitsed paaniliselt liikuma. Kiirelt kogunetakse  gruppidesse ja põgenetakse, ühed siirduvad metsa suunas, teised hoopis metsast kaugemale inimasustuse poole – meie vaadeldav metskits nende seas.

Taluhoonetele  lähenedes  metskitsede  jookskiirus vaibub. On juba keskpäev ning hajunud pilvede vahelt säravat päikesepaistet tuleb ometi nautida ja niidul kuivanud heinakõrsi nakitseda. Ümbrusel hoitakse hoolega silma peal ja taluhoonetest püsitakse ohutus kaugususes. Taamal on näha kõndimas  kahejalgseid pisemaid tegelasi, kes veavad enda  järel värvikirevaid vidinaid, millel istuvad neist veelgi pisemad olendid. Kuna vanaloomad ei paista neid  kartvat, siis rahuneb kogu kari, aga valvsust kaotada ei maksa.

Metskits

Ootamatult hugatab üks vanaloom hoiatavalt suundudes kiirete hüpetega kaitsva metsa suunas ja talle järgnevad usaldavalt kõik metskitsed, kuigi ohtu pole veel näha.  Aga siis on juba kuulda ka koerte klähvimist, mis ei taha põgenevatest loomadest kuidagi maha jääda. Pagejatel tuleb läbida siia-sinna põigeldes mitmeid  kilomeetreid enne, kui klähvimine koos jälitajate jooksumüdinaga lakkab.    

Metskits seisatab, et hinge  tõmmata ja veel  hirmunult ümbrust vaadeldes leiab end olevat täiesti üksi keset sügavat metsa. Õhtuvalgus asendub kiiresti hämarusega, on aeg puhkama minna õhukesest lumekirmest puhastatud metsaalusele platsile. Ümbruses häälitsevad metsalinnud, kes hämarikus endid puuokste  vahel öömajale sätivad – suigatus jääb üürikeseks, sest üksikul metskitsel tuleb ümbruses toimuvat kuulatada ka tukkudes.

Umbes kesköö paiku on läheduses liikumas suuremaid metsloomi, metskits võpatab püsti, sest nende häälitsused ja röhitsused lõikavad puhkajat ümbritsenud metsavaikust justkui noaga. Siis tabab kõrv nende  juhtlooma käskiva röhatuse, mille peale kõik teised tarduvad paigale. On kosta vaid juhtlooma nuuskimist kuni hetk hiljem jõratab märksa ärevam röhatus ja kaugenedes hirmunud metskitse asukohast põgenevad loomad meeletu ragina saatel.

Metskits seisab tardunult toetudes vastu noort kuuske, kaugusest kostab kõrvu kuidas hingeldav  kari karnivoorisid järgneb põgenevatele omnivooridele… Hirmutekitanud helid eemalduvad, nina ei tungi enam ohulõhna, mis vallandaks paanika jalgades.

Koiduhämaras kanduvad metskitseni tuttava „olevuse“ mürisevad tööhelid. Nüüd surub juba nälg takka, tuleb võtta suund tuttavale metsalagendikule. Uus päev on alanud…