Kaljukotkas ehk maakotkas         Aquila chrysaetos

Pesitsevate vanalindude arvukus on meie looduses väike – kuuskümmend paari või veidi rohkem. Talvist arvukust hinnatakse sajale, kuni paarisajale isendile. Laiemalt hulguvad lähiriikides ringi noorlinnud, tavaliselt saab suvega lennuvõimeliseks kotkapesast ainult üks poeg.

Vanalinnud toimetavad paigaliselt. Isaslinnud on emaslindudest väiksemad, kaaludes kuni kolm ja pool kilo. Täiskasvanud emaslinnu kaal võib alata neljast, poolest kilost, aga olla ka kilo võrra raskem. Kehapikkust  kaheksakümne sentimeetri ringis. Tiibade siruulatus võib küündida kahe ja veerand meetrini.

Videos on liigitunnuse hästi näha: tumepruun laup, lagipea ja kukal kuldselt pruunid, musta noka vahanahk kollane. Seljapoolne sulestik tumepruun, näeme ka heledamaid laike, mis on tegelikult heledamaks kulunud suleäärised. Muidugi jalgadel „uhked sulekalifeed“. Kui paar koos tegutseb võib proovida sugupooli määrata – täiskasvanud isaslindude saba ning kurgualuse sulestik võib olla tumedam (aga ei pruugi).

Suuremate rabaalade elanikud, kes pesitsevad sobivatel pesitsuspuudel äärmiselt kaua – veerand meie kaljukotkaste põlispesadest pärinevad juba ülemöödunud sajandist.

Lennupilt majesteetlik. Talvisel ajal toitutakse sageli leitud raipest, kütitakse valgejäneseid, tetri ja metsiseid ning juhuslikke liike: kährikkoeri, nugiseid, halljäneseid… Veebruarikuus alustatakse juba pesakorrastamist.

Kaljukotkas